kolmapäev, 19. juuni 2024

2024 Balkani ringreis

 

Aeg

 28.05-12.06

Läbitud distants

 2850 kilomeetrit

Eelarve - 1741 EUR

 motovedu sofiasse ja tagasi -  550 EUR

 lennupiletid Tallinn-Sofia-Tallinn -  244 EUR + 86 EUR muutmine varasemaks

 kütus - 256 EUR (1,8 EUR/liiter)

 majutus, söögid joogid - 605 EUR


Ülevaade


Tead, blogi kirjutamine ja video tegemine polnud sel korral plaanis - tegelesin rohkem reisi nautimisega. Aga noh, paneme siis mõned muljed kirja, sest noh, midagi peab ju ette näitama, eks!


Seekord kasutasime jälle [b]motovedu[/b] teenuseid, kuid seekord lasime rattad Sofiasse toimetada. Lennuk hilines kolm tundi, aga õnneks saime logistikule näpud taha ja ta oli nõus meid ootama, et rattad üle anda. 






Meie suured rauakollid olid siis: minu 1200 GS, Lermol vana BMW 80r ja Veikol 1200 VFR Crosstourer. Olgu etteruttavalt öeldud, et see vana bemm (või äkki bemmijuht) olid kõige tublimad. 



Sõitsime 50 kiltsa Sofiast välja ja tegime majutuse. Esimesel õhtul ja teisel hommikul oli temperatuur umbes 10 kraadi ringis. Põhimõtteliselt saime peaaegu et lumememme ehitada, aga motoreis ju, mitte talvematk!





Reis oli algselt planeeritud nii, et kruusateid väga ei sõida, vaid pigem kütame mööda mõnusaid kurvilisi asfalte. Nagu minu reisidel juba tavaks, siis plaanitud trassist sõitsime 20 km - ülejäänu oli puhas improvisatsioon. Algselt plaan Kreeka peale minna lendas prügikasti kohe, kui tsiklid kätte saime. Makedoonia tundus palju põnevam, ja noh, Kreeka ei kao ju kuhugi, eks?





Bulgaarias külastasime Rila kloostrit, sõime esimesed lihavaagnad ja suundusime läbi mägede Makedooniasse. 







Makedoonia ise on aga selline koht, et olen seda ristipidi läbi sõitnud, aga midagi väga avastanud ei ole. Huvitav fakt: neil on päris suured riisipõllud. Ei, tõsiselt, riisipõllud Balkani mägede vahel – go figure!




Esimene vaatamisväärsus oli tiir ümber Ohridi järve. Ilusad vaated, head ja odavad söögid ning luksuslik privaatne telkimisplats. 










Järgmine päev tiirutasime mööda Albaania Alpe ja leidsime ühe punkri. Neid pidi seal lademetes olema, aga märkasime ainult üksikuid. Ju siis ülejäänud olid paremini peidetud.








Ööbimine oli mingis tutt-uues hotellis, kus pahtel veel kuivas ja dushil kiled peal.





Nagu ikka olid plaanid pidevas muutumises. Kui alguses oli plaan sõita mägedest rannikule, siis avastasime Google Mapsi järgi otsetee Albaaniast Montenegrosse. Google ütles, et 30 km läbimiseks kulub 1,5 tundi. See tundus hea mõte, kuni see rada muutus korralikuks hardcore TETiks.





Esimesed 10 kilomeetrit polnudki hullud, aga edasi läks kitsamaks ja mudasemaks. Veiko pani ratta pikali, siis mina. Lermo pidi meid kordamööda püsti aitama. 






Pidime ületama mingit soist jõge ja kuivanud jõesängi. Alustasime 12:57 ja Montenegrosse jõudsime 16:29. Kokkuvõtteks – suurte ratastega sinna minna ei soovita ja kindlasti mitte üksi. Seal oli kohti, kust ratast üksi välja ei oleks saanud ja abi sinna saada oleks olnud nagu telesarja "Kadunud" episood.




Montenegros sõitsime läbi Durmitori rahvuspargi ja suundusime Bosniasse. 



Sarajevo külje all saime tunda balkanimaade majutuse broneerimise eripära. Leidsime bookingust megaodava ja uhke majutuse. Kohale jõudes: kõik uksed lahti, baaris telekas mängib, aga ei hingelistki. Lõpuks ilmus välja üks elupohmas vana, kes lasi meid tuppa ja tellis veel pitsat ka.




Sarajevost edasi Lukomiri linna, Bosna vanimasse külla. See polnud midagi erilist, aga teekond sinna oli mägine ja kruusane, nagu üks õige moto-seiklus peab olema. Boracko järves käisime ujumas ja Jablanicas sõjaaegset rongi ja silda vaatamas.



Mostari linn tundus liiga turistikas ja õhtul telkisime jälle. See koduhoov, kus mammi meile makarone hakklihaga tegi, oli tõeline leid. Hommikul selgus, et telkimiskoha eest taheti 15 EUR per face. Kauplesime 10 peale ja olime jälle sõprade moodi.




Jõudsime Dubrovnikusse. Temperatuuri aga kruvis ja turstide rohke rannik väsitas. Käisime vaatasime paari telkimiskohta ja kuidagi suvaliselt enne Montenegrot rannikule keerates leidsin enda kõige lemmikuma Aadria meie äärse küla. Ahjaa, läksime sinna ka tegelikult telkimiskoha pärast, aga kuna see oli autosid täis, siis proovisin küsida uhkest häärberist, kas neil juhtub tube olema ja ennnäe oligi. Tuba ja koht olid kohe nii ilusad et otsustasime seal ühe sõiduvaba päeva teha. Tegime häid sööke, veine ujumist ja sirutasime jalga.


[img]https://i.postimg.cc/HxTp4JNP/IMG-2144.avif[/img]



Edasi Läksime Albaanias diagonaali üle mägede Ohridi poole. SH71 oli tõeline motomatkaja maiuspala – 150 km käänulist teed ja vaid kolm autot vastu tulemas. Õhtuks maandusime Korce linnas ja võtsime suuna Kreekasse.




Kreekas oli palavus üle mõistuse ja otsustasime reisi kaks päeva varem lõpetada. Organiseerisime lennupiletid ringi ja võtsime suuna tagasi Sofiasse. Kokku tuli 14 reisipäeva, mis on just paras aeg – pikem reis hakkaks juba tööna tunduma.


Kokkuvõtteks: Balkan, eriti sisemaa, on väga ägedad motoreisikohtad ja soovitan kõigil sinna minna. Vahva seiklus igal sammul!

reede, 2. juuni 2023

Spain To Est | Day 1| 500 km istumise all ja kaevanduse külastus

 

Day 1 | 500km


2. juunil panime Esteponast ajama. Suund kõigepealt Sevilla peale. 200km oli päris hää soojendus ja muidu sohval lebotav tagumik andis ennast juba päris varakult märku.

Olgu, küll harjub ära.

Sevilla tee enam-vähem sirge kiirtee. Paagid täis ja juba mööda väiksemaid teid Portugali piiri poole. 

Korjasin üle tee N-435 ja oli päris hea valik. Sevilla külje alt 160km laugeid hea nähtavusega kurve Badajozi nimelisse linna. 

Vahepeal kaesime ühte uhket aktiivset kaevandust. Küll ikka suur auk maasse kaevatud. Ega päris täpselt ei tuvastanudki mida seal kaevandatakse. Kulda? 


Vaevalt.
Igatahes suured Kamatso masinad tegid peadpööritavad spiraale ja vedasid manti üles.

Peale kaevandust saime väga mõnusa lahmaka vihma. Esiti polnud päris kindlad, kas üldse hakkame vihmeriideid selga ajama, aga 10 minutit pärast tarka otsust olime sellise paduka sees kus nähtavus oli väga piiratud. Minu nähtavust piiras ka udune kiiver, sest olin endal just enne reisi Pinlocki välja kiskunud. 

Nii ma siis iga 20 sekundi tagant võtsin hinge kinni et mitte ära uppda, tegin visiiri lahti ja üritasin seest puhastada.

Õnneks vaheldus vihma mitu korda täis selge taevaga ja ei jõudnud kontidesse ja meelde enda juuri ajada.

Linnas väike õhtusöök, veinid tinto veroanod nagu ikka.

Ahjaa, linnas oli palju 15 ja muu alakaelaisi tjuunitud mimme. Kahtlustasin lõpupidude perioodi, aga vanalinnas uitades leidsime noortele mõeldud ööklubi, kus tümm paukus ja ukse taga oli 50 meetrine mimmide ja mõmmide järts. 

Vot siis pidu.

Homme põhja poole.


kolmapäev, 31. mai 2023

Hakkame pakkima - Spain to Est

 

SPAINTOEST


Täna libistades basseiniveerel Coronat värske sidruniviiluga ja valmistudes juba ülehomme algavaks uueks seikluseks, lugesin kokku enda pikemad motoreisid

2014 - Eestist Horvaatiasse ja tagasi.
Peamiselt jääb see reis meelde esimesena, kõige märjemana ja kõige "wow ma jõudsin mootorrattal Poolasse" reisina

2016 - Eestis Thessalonikisse ja tagasi
Seda reisi iseloomustab tuhaneid ja tuhandeid kilomeetreid sadulas

2019 - Harrukaga Balkanil 
Uskumatu, et see vana tubli harrukas, kordagi katki minemata, mu üle kõrgete mägede ja sügavate orgude vedas

2020 - Viva Italia
Jah, ma armastan Itaaliat, selle veini, saia, juustu pastat

2022 - ACT Püreneed
Tegin tiiru enda väikse Honda CRF300L. Päris hea oli vahelduseks mööda trassi sõita, niiet ei pea igal hommikul mõtlema, et kuhu nüüd suund võtta. 

Ja nüüd jõuamegi järgmise seikluse stardini

2023 - Hispaaniast Eestisse
Plaan on 2 juunil startida Hispaaniast Estepona kalurikülast ja viia enda truu 1200GS Eesti suve nautima.

Olgem kuuldel....


Hästi pargitud! Hispaania värk




neljapäev, 3. juuni 2021

Viva Italia 2021 10.06-23.06.2021

Et oleks mida sombusel talveõhtul lugeda, siis panen tagantjärgi kirja selle aasta reisipäeviku.


ETTEVALMISTUS

Reis sai alguse 3. juunil, kui pakkisime Jüris tsiklid ja jäime lendu ootama.


Ei ole makstud reklaam -  soovitan igati www.motovedu.ee teenuseid.


Rataste pakkimine Jüris


10.06 - ITAALIASSE


 10 päeva aklimatiseerumist ja 40 eurose edasi-tagasi lennupiletiga Ryanair oli meid juba Tallinnas ootamas.



Oli veel see tore aeg, kui maskist väljas olev nina paanikat ei põhjustanud. Lend läks kõik okeilt. Itaaliasse minekuks oli vaja vaksineerimist ja riiki sisenemise deklaratsiooni. 

Kummagi dokumendi vastu huvi ei tuntud. 



Bergamo lend on üsna hiline, niiet kohale jõudsime mõned minutid enne südaööd.




11.06 - HAKKAME TUURITAMA

1. PÄEV 

Hotelliga oli kokkulepe, et host tuleb lennukasse vastu. Noore autojuhi pajatustest selgus, et oleme ühed esimesed turistid sellel aasta Itaalias. Tahavad nad nüüd kõik meie raha kätte saada või on tagasihoidlikult viisakad?

Kui lend läheb Bergamosse, siis rattad maanduvad Vignates. Sinna saab kahe rongi või rongi ja taksoga ja aega võtab see kuskil tunnikese.



 Rattad olid meid kenasti ootamas ja temperatuuri hakkas juba 30 kanti kiskuma. 

Kiire unpack ja suund lõuna poole. 

Otsest plaani meil reisiks polnud, aga varasemalt leppisime kokku, et sellel reisil rändame Milanost lõuna pool olevas Itaalias. Ehk kunagi jõuab ka Alpidesse.



 Esimesed kilomeetrid tegime kiirteed. Üsna selline ebamugav sõit oli. Tihe liiklus, 32 kraadi leitsak, tugev tuul. 
Kui olime Milono tuled tagavaate peelgist maha raputanud, siis keerasime kiirteelt maha ja hakkasime Toskaanat nautima.


 Ühtegi konkreetset sihtpunkti meil esimeseks päevaks ei olnud, niiet navi meie sõitu ei juhatanud. 
Kui tundus, et kiirtee hakkab liiga lähedale tulema, keerasime otsa ringi ja uitasime mööda väiksemaid teid ja linnu. 


 Mõnusad kohvipausid ja Spritzerid on Itaalias kohustuslikud. 





 Aeg hakkas vaikselt õhtusse tiksuma ning oli vaja leida hotell või miski ööbimiskoht. 
Esimese hooga osutus see üsna keeruliseks. Olime harjunud kahe aasta taguse Horvaatia reisiga, kus Sobe taolisi soodsamapoolseid majutusi on ohtralt. 

Itaalias näitab Booking aga alati kolmekohalisi numbreid ja nii me siis 40 minutit ühel parkimisplatsil nende kallite veinimõisade vahel endale sobivat ulualust valisime.



 Mis seal salata, eks meie valitud kohad olid kah peenemad kui Horvaatia kodumajutused. 

Ühe kolmese toa hind on keskmiselt 120 EUR. 


 Lasime mõnusat veini maitsta ja juurdlesime nende teeninduskultuuri üle. Kartulitrall on pikemalt videoblogis. 



Esimese päeva läbisõiduks tuli meil 225km




12.06 - PIZZA JA MUUD MÕNUD

2. PÄEV

Teine päev jätkus nagu esimene lõppes. Tegime mingi lühikese sutsu kiirteed, aga peamiselt ukredasime mõnusate laugete küngaste vahel. 

Aegajalt hüppasime sisse mõnda kohvikusse ja nautisime Itaalia gusiini



Esimene pitsa oli häää. Trühvlitega ja puha. 


Poosetamine siin ja seal


Õhtuks jõudsime miskisse päris ägedasse linna - Castellina in Chanti. 
Selgus, et lisaks punase veini mekale on selles mäepealses linnas motomeeste peatumispaik. 
Ehk siit linnas algab igas suunas väga mõnus kurviline mototee. 

Seal linnas avastasime ka BestBikingRoads api. Igat soovitav, taaskord ilma reklaamrahata.

Edaspidi kasutasime seda äppi päris mitme tee valikul. 


Hotelli valik läks taaskord tiba üle kivide ja kändude. Seda sellel korral ka sõna otsese mõttes. Leidsime kuskil metsas über-ägeda agriculture pleisi, aga läbi metsateed kohale jõudes selgus, et see asutus oli alles Covidi hirmus kinni.

Sõitsime tagasi Chianti linna ja leidsime veel parema majutuse!

Meie majast avanes selline uhke vaade.


Ja majakene ise. Meie siis all paremal nurgas. 


Hästi mõnus väike linnakene oli. Tegime mõnuga õlli ja Chianti veini




Päeva saak oli taaskord selline 250 sõidukilomeetrit ja nägi kaardilt välja selline




 13.06 - TEEME JÄTSI

3. PÄEV