Aeg
28.05-12.06
Läbitud distants
2850 kilomeetrit
Eelarve - 1741 EUR
motovedu sofiasse ja tagasi - 550 EUR
lennupiletid Tallinn-Sofia-Tallinn - 244 EUR + 86 EUR muutmine varasemaks
kütus - 256 EUR (1,8 EUR/liiter)
majutus, söögid joogid - 605 EUR
Ülevaade
Tead, blogi kirjutamine ja video tegemine polnud sel korral plaanis - tegelesin rohkem reisi nautimisega. Aga noh, paneme siis mõned muljed kirja, sest noh, midagi peab ju ette näitama, eks!
Seekord kasutasime jälle [b]motovedu[/b] teenuseid, kuid seekord lasime rattad Sofiasse toimetada. Lennuk hilines kolm tundi, aga õnneks saime logistikule näpud taha ja ta oli nõus meid ootama, et rattad üle anda.
Meie suured rauakollid olid siis: minu 1200 GS, Lermol vana BMW 80r ja Veikol 1200 VFR Crosstourer. Olgu etteruttavalt öeldud, et see vana bemm (või äkki bemmijuht) olid kõige tublimad.
Sõitsime 50 kiltsa Sofiast välja ja tegime majutuse. Esimesel õhtul ja teisel hommikul oli temperatuur umbes 10 kraadi ringis. Põhimõtteliselt saime peaaegu et lumememme ehitada, aga motoreis ju, mitte talvematk!
Reis oli algselt planeeritud nii, et kruusateid väga ei sõida, vaid pigem kütame mööda mõnusaid kurvilisi asfalte. Nagu minu reisidel juba tavaks, siis plaanitud trassist sõitsime 20 km - ülejäänu oli puhas improvisatsioon. Algselt plaan Kreeka peale minna lendas prügikasti kohe, kui tsiklid kätte saime. Makedoonia tundus palju põnevam, ja noh, Kreeka ei kao ju kuhugi, eks?
Bulgaarias külastasime Rila kloostrit, sõime esimesed lihavaagnad ja suundusime läbi mägede Makedooniasse.
Makedoonia ise on aga selline koht, et olen seda ristipidi läbi sõitnud, aga midagi väga avastanud ei ole. Huvitav fakt: neil on päris suured riisipõllud. Ei, tõsiselt, riisipõllud Balkani mägede vahel – go figure!
Esimene vaatamisväärsus oli tiir ümber Ohridi järve. Ilusad vaated, head ja odavad söögid ning luksuslik privaatne telkimisplats.
Järgmine päev tiirutasime mööda Albaania Alpe ja leidsime ühe punkri. Neid pidi seal lademetes olema, aga märkasime ainult üksikuid. Ju siis ülejäänud olid paremini peidetud.
Ööbimine oli mingis tutt-uues hotellis, kus pahtel veel kuivas ja dushil kiled peal.
Nagu ikka olid plaanid pidevas muutumises. Kui alguses oli plaan sõita mägedest rannikule, siis avastasime Google Mapsi järgi otsetee Albaaniast Montenegrosse. Google ütles, et 30 km läbimiseks kulub 1,5 tundi. See tundus hea mõte, kuni see rada muutus korralikuks hardcore TETiks.
Esimesed 10 kilomeetrit polnudki hullud, aga edasi läks kitsamaks ja mudasemaks. Veiko pani ratta pikali, siis mina. Lermo pidi meid kordamööda püsti aitama.
Pidime ületama mingit soist jõge ja kuivanud jõesängi. Alustasime 12:57 ja Montenegrosse jõudsime 16:29. Kokkuvõtteks – suurte ratastega sinna minna ei soovita ja kindlasti mitte üksi. Seal oli kohti, kust ratast üksi välja ei oleks saanud ja abi sinna saada oleks olnud nagu telesarja "Kadunud" episood.
Montenegros sõitsime läbi Durmitori rahvuspargi ja suundusime Bosniasse.
Sarajevo külje all saime tunda balkanimaade majutuse broneerimise eripära. Leidsime bookingust megaodava ja uhke majutuse. Kohale jõudes: kõik uksed lahti, baaris telekas mängib, aga ei hingelistki. Lõpuks ilmus välja üks elupohmas vana, kes lasi meid tuppa ja tellis veel pitsat ka.
Sarajevost edasi Lukomiri linna, Bosna vanimasse külla. See polnud midagi erilist, aga teekond sinna oli mägine ja kruusane, nagu üks õige moto-seiklus peab olema. Boracko järves käisime ujumas ja Jablanicas sõjaaegset rongi ja silda vaatamas.
Mostari linn tundus liiga turistikas ja õhtul telkisime jälle. See koduhoov, kus mammi meile makarone hakklihaga tegi, oli tõeline leid. Hommikul selgus, et telkimiskoha eest taheti 15 EUR per face. Kauplesime 10 peale ja olime jälle sõprade moodi.
Jõudsime Dubrovnikusse. Temperatuuri aga kruvis ja turstide rohke rannik väsitas. Käisime vaatasime paari telkimiskohta ja kuidagi suvaliselt enne Montenegrot rannikule keerates leidsin enda kõige lemmikuma Aadria meie äärse küla. Ahjaa, läksime sinna ka tegelikult telkimiskoha pärast, aga kuna see oli autosid täis, siis proovisin küsida uhkest häärberist, kas neil juhtub tube olema ja ennnäe oligi. Tuba ja koht olid kohe nii ilusad et otsustasime seal ühe sõiduvaba päeva teha. Tegime häid sööke, veine ujumist ja sirutasime jalga.
[img]https://i.postimg.cc/HxTp4JNP/IMG-2144.avif[/img]
Edasi Läksime Albaanias diagonaali üle mägede Ohridi poole. SH71 oli tõeline motomatkaja maiuspala – 150 km käänulist teed ja vaid kolm autot vastu tulemas. Õhtuks maandusime Korce linnas ja võtsime suuna Kreekasse.
Kreekas oli palavus üle mõistuse ja otsustasime reisi kaks päeva varem lõpetada. Organiseerisime lennupiletid ringi ja võtsime suuna tagasi Sofiasse. Kokku tuli 14 reisipäeva, mis on just paras aeg – pikem reis hakkaks juba tööna tunduma.
Kokkuvõtteks: Balkan, eriti sisemaa, on väga ägedad motoreisikohtad ja soovitan kõigil sinna minna. Vahva seiklus igal sammul!