Soojendus tehtud, startisime järgmisel hommikul pikemale Ida-Eesti tuurile. Pakkimisega oli see kord natuke rohkem tegu, sest kaasa tulid ka telk, kaks magamiskotti ja äsja soetatud nõukogudeaegne ujumismadrats. Tsikli kate muidugi ka. Ja õng ja kolme päeva riided. Natuke nuputamist ja kõik vajalik sai ilusti pakitud. Lõppkokkuvõttes oli kõige tänuväärsem meie väike paagikott, mis on vist põhjatu. Igal juhul polnud asja, mis sinna veel sisse poleks mahtunud : )
Taaskord Rakveres, võtsime see kord suuna Narva poole. Tänada tuleb hiigelmutukat, kes ennast mu visiiri vastu niimoodi laiaks lendas, et ma enam midagi ei näinud ja me esimese sunnitud peatuse pidime tegema. See juhtus nimelt täpselt seal, kus viit näitab Kalvi mõisa poole. Sildile on küll ristid peale tõmmatud, kuid otsustasime siiski järele vaadata, mis seal toimub. Kartused, et kord korda tehtud mõis on segaste suhete tõttu ehk uuesti lagunema jäetud, olid õnneks alusetud. Imeilus paik. Sisse küll enam ei saa, aga tasub imetleda väravaltki ja kujutleda maja tagant avanevat merevaadet.
Esimeseks päris peatuseks planeerisime Valaste joa Ontika pankrannikul. Juga, mis on Eesti kõrgeim ja võiks olla üks tõeline vaatamisväärsus, on täna kurvas seisus. Vaateplatvorm osaliselt lammutatud ja tööd määramata ajaks seisma pandud. Meie peatus oli lühike. Sõit mööda pankrannikut oli see eest põnev ja tundus kohati isegi ekstreemne. Tee läheb mõnes kohas pangale nii lähedale, et põhimõtteliselt oleks võinud üle ääre jalga kõlgutada. See mõte paneb pea ringi käima küll : )
Ida-Viru vaatamisväärsustest vaatasime üle Eesti kõrgeima tuhamäe, sõitsime Kiviõlisse, mis oma kõrgete hallide majade ja inimtühjusega andis esimesi märke, et oleme jõudmas Eikellegimaale. Tahtsime minna sealsele tuhamäele, kuid selle ümber oli korralik ehitusplats ja võimalusi üles saada ei paistnud kuskil. Oleks ehk olnud vahva kõrgelt mäe otsast avanevat vaadet imetleda küll, aga see mägi ei olnud eriti kutsuv ja sõitsime kohe edasi Toilasse.
Pikk päev ei lubanud Oru lossi pargis jalutuskäiku teha ega kivist randa imetlema minna. Tiirutasime veidi ilusate majakeste vahel ja otsustasime, et siia tuleb ka pikemaks tagasi tulla. Järgmine peatus - Sillamäe. Üks meist kahest oli enne reisi veendumusel, et Sillamäe on paik, kus linna sildi juures on narkomaanid süstaldega vastas ja päike läheb looja. Sinna me MITTE MINGIL JUHUL! ei lähe. No kui lähme, siis tsikli pealt maha küll mitte mingil tingimusel ei tule : ) Tegelikult on Sillamäe vanalinn oma hästi säilinud nõukogudeaegse arhitektuuriga vaatamisväärsus omaette - iga maja peatänaval ja promenaad vääriksid peatumist ja vaatamist. Eesti keelt seal aga enam ei kuule ja tunnegi on hoopis teine. Nagu oleks juba välismaal, idanaabril külas.
Tee äär linnas sees oli järjest täis hääletavaid poisse - tõenäoliselt narvakad, kes päevaks randa olid tulnud. Tüdrukuid polnud ühtegi, nemad olid vist juba koju saanud : ) Narvasse sissesõitjaid tervitab uhke tank ja see on nüüd küll linn, mis tekitab kõhedust ja soovi sealt tsiklilt maha tulemata läbi sõita. Räämas majade vahel liikudes kujutlesin, kuidas kõik inimesed sealt nii pea kui võimalik lahkuvad ja varsti on järel ainult mahajäetud kivilinn, kus akendeta korteritesse on jäänud veel vaid tuules lehvivad kardinad. Ei paistnud, et uue kolledži avamisest või linnuse renoveerimistöödest oleks mingit erilist kasu. Inimestest, hoolest ja riigist on see koht ilma jäetud ja turisti radadelt natukegi kõrvale astudes on õhk lootusetust täis. Kõike seda mahajäetust ilmestab eriti hästi Kreenholmi kvartal, mis on täiesti kirjeldamatu eepiline vaatepilt, ja vanaonu, kes selle kõrval täiesti tavalises bussipeatuses ootab ei tea mida. Maailma lõppu. 
Sellistes meeleoludes hakkas edasisõiduga päris kiire : ) Tahtsime veel üles leida piltidelt nähtud türkiissinised settebasseinid, kuid esialgu jõudsime ainult kohaliku järvekese äärde. Otsustasime seigelda ja edasi otsida. Tee Narvast välja oli ääristatud väga väga kõrgest aherainemäest pikki ja pikki kilomeetreid, möödusime ka võimsatest elektrijaamadest. Kuidas on see võimalik, kuhu me oleme sattunud?! Elamus oli võimas, aga kahjuks mitte just positiivne. Niimoodi sügavalt elu üle mõttes, silmad pärani, ei olnud enam mingit isu olla ja eks kütus hakkas ka otsa saama, nii et pöörasime otsa ringi ja olime varsti Jõhvis.
Kusagil Mäetaguse ja Iisaku vahel tuli tunne, et oleme jälle Eestis. Esimeseks õhtuks jõudsime Kauksisse, seadsime sisse oma mõnusa telklaagri, tegime käbidest lõket, grillisime eriti häid vorste ja sättisime superbaigi ka katte alla puhkama. Päeva kõige ilusamaks pildiks kaamerat kaasas ei olnudki - nii suurt ja kollast kuud, mis niimoodi rahulikule järveveele peeglitee joonistab, pole näinud kunagi. Õnneks on mälupildid : )
Teine päev ei alanudki nii vara, kui olime kartnud. Õnneks olime telgi kogemata sättinud nii, et päike mändide vahelt peale ei paistnudki ja välja ronisime sealt alles kell 9. Esimene matk oli telklaagrist retrohõngulisse sööklasse. See kord jala ja vees sulistades. Hommikusöögiks tatrapuder või ja viineritega ja päev võis alata : ) Kõigepealt tirisime telgist välja oma multifonktsionaalse madratsi ja läksime järvele, vee peale pikutama. Pärast lõunat hakkasime sõitma lõuna poole, aga kuna kilomeetreid oli jälle kogunenud üllatavalt väga palju, tahtis kett õlitamist ja järve äärt mööda sõidu asemel valisime tee Tartusse. Hommikune kauksiäärne kuum päike oli pärastlõunaks asendunud vihmapilvedega. Märjaks me aga saada ei tahtnud.
Vihmal olid siiski omad mõtted ja pärast Tartu peatust, kui me veel Räpina maanteelegi polnud saanud, hakkas tasapisi sadama. Valgusfoori taga: "Hmm, vihma nagu sajab" - Sajab jah - "Mis teeme?" - Anna tuld! - "Ah, koju, jah?" - Mis koju, sa tahad koju minna või? - "Einoh, ma kuulsin, et sa ütlesid, et lähme koju" - Tuld, ma ütlesin! : )
Saime märjaks ninast varbaotsteni, aga selleks ajaks, kui Värskasse jõudsime, oli ilm juba parem. Sättisime ennast sisse Hirvemäe puhkekeskuse järvemajakeses, mis oli õnneks varustatud saabaste kuivatamiseks vajaliku radikaga ja pehme voodiga, sest puhkus kulus juba ära küll. Õhtune lõke ja grillvorstid ning ka õng sai tegevust. Lõpuks saime kala ka. Ahvenapoisi. Oli teine uime pidi konksu külge kinni jäänud.
Kui esimese päeva eesmärk oli vaatamisväärsustega tutvumine, siis teine päev oli ranna ja sõidupäev, mis väsinud, aga õnnelikena lõppes kummitustemajas.
Hoolimata asjaolust, et meie kõrvaltoas ühtegi inimest ei olnud, aga sealt ikkagi nagu hääli ja muusikat oli kostnud, magasime sügavalt ja ärkasime müristamise peale. Ilm ei olnud kolmandal hommikul just kiita. Seda parem. Pärastlõunani voodis pikutada oli ka mõnus. Puhkus ikkagi, kiiret pole kuskile. Niisiis ootasime kella üheni vihma lõppemist. Lõpuks jäi ära ka kõige hõredam tibutamine ja asusime jälle teele. Ootamine ennast ära siiski ei tasunud. Üsna pea saime vihma nagu ämbriga kaela. See kord said vähemalt püksid saabaste peale. Tegeime ringi Võru-Põlva-Räpina ja selleks ajaks, kui Taevaskotta jõudsime, oli päike taas väljas ja ilm palav. Pikal jalgsimatkal kogunes vaatamisväärsusi kaks:
1) koskel koos beebidega - need linnud teevad pesa kõrgele puu otsa, kust tibud 1-2 päevaselt ema kutse peale alla hüppavad ja edaspidi vees elavad;
2) Emaläte, mille koobas samal õhtul tormi tõttu kokku varises.
