Uus masin uued seiklused

Sügisel hakkas mul jälle isutama seikluse järgi. Tundus, et suure harruka jaoks olen veel ehk liiga noor 😇ja sõidud lähevad liiga hotellist hotelli.

Ehk võtsin kätte ja vahetasin harruka kepsakama Honda Transalp 700 vastu. 

Ratas pärit Itaaliast, kellal 48k. Tegemist üsna toorikuga aga muid igat ilus sile pill.

Kaaluvahe on esimestel sõitudel ikka hämmastav. Selline tunne, et võtaks ratta kaenlasse ja tariks tuppa. 

Sügisel jõudsin teha veel mõned sõidud ja ratas talvituma.

Kokkuvõtteks 2019

Kaardilt vaadates tuli siis umbes selline tiir.

Reis oli mõnus, reisiseltskond oli väga hea ning klappisime hästi. Esimest korda proovisime reisi alustada ja lõpetada Milanost kasutades rataste transpordiks motovedu.ee ja jätta vahele Läti, Leedu, Poola ja teised transiitriigid riigid. Hetkel on tunne, et reisin edaspidigi selliselt.

Samas ma soovitan kõikidel motoristidel ka Läti, Leedu, Poola teed läbi sõita. Selliselt läbi kadalipu minnes on see võidumaitse, kui jõuad palmi alla magusam.

Reisil kogunes meil kilomeetreid sellel korral 3660.


Võib öelda, et kordagi tagumikumaitset suhu ei saanud, kuigi pikemad päevad olid 500 kilomeetri tuuri.

Päris pikalt läks mul aega, et uuesti sõitma õppida. Olin täiesti unustanud, mis täiendab kurvide võtmine ning esimesed nädal aega olin üsna krampis ja vahtisin otse ratta ette maha.

Harrukas sai väga hästi hakkama. Kuigi mul see häälestamine võttis aega, siis ühtegi tõrget rattaga reisi jooksul ei olnud.

Kõige kasulikum lisavidin, mille enne reisi ostsin oli klaasikott. Ilgelt mugav on seal rahakotti, telefoni, kiirtee/laeva jms pileteid hoida. Taskud tühjad ja mõnus kiire ligipääs stufile.

Ehk järgmiseks korraks juba Barcasse ja sihtpunktiks Portugal.

Päev 15 - 26.06

Oli päev, mil pidime rattad kella 3st ära andma. Otsustasime veel teha auringi ümber Grada järve.

Parem järve kallas on preagusel ajal st juuli alguses üsna mõttetu. Küla külas kinni ning sõitmine üsna võimatu. Järve tippu jõudmine võttis peaaegu 2 tundi ning olime juba mures, kas jõuame õigeks ajaks alla. Kaarti uurides paistis, et vasak järve kallas peaks olema vähe kiirem ning seda ta ka oli. Vasak kallas koosneb peamiselt tunnelitest ja kaljudest. Lõppu veel viimased 100km kiirteed ning punkt kell 3 olime tagasi Albini terminalis.

Nähes rattaid hoovi sõitmas, tõi Bulgaaria vana ilma sõnagi lausumata raamid välja ning õite pea olidki rattad pakitud ja teel kodupoole.

Peale pakkimist võtsime veel ette rongisõidu Milani, kus oli meil bronnitud viimane majutus. Temperatuur näitas juba ulmelisi numbreid ning merest üsna kauge linn kuumas korralikult.

Peale checkini kesklinna korterisse, tegime jalutuskäigu turistikates.

La Scala ooperimaja, kus pilet etendusele maksab 250 eurikut.

Milano toomkirik, mida on ehitatud üle 600 aasta.

Õhtu venis veel omajagu pikaks ning külastasime erinevaid baare ja tegime tudutopse ja popse.

Olgu öeldud, et kella 1st on linn nii välja surnud, et ei ole võimalik isegi sigaretile tuld leida. NB me ei suitseta!

Järgmisel päeval viis meid lennujaamabuss otse Bergamosse ning 3 tunni pärast olime tagasi Lennart Meri lennujaamas.

Päev 14 - 25.06

Plaan oli sõita läbi Pula Veronasse. Pulas ma olin juba varasemalt käinud, aga kuna midagi olulust muud teepeale ei jäänud, siis aja viitsimise mõttes tegime selle ringi uuesti. Mina läksin mööda kiirteed, Siim ja Veiko mööda rannikut.

Pula amfiteater tundus olevat hea koht, kus enda päris esimesed sõidukindad pensionile saata. Leidsid nad koha vana kivimüüri all.

Amfiteater ei olnud vahepeal oluliselt edasi lagunenud aga ka väga moodsamaks ehitatud.

Parklas oli mu Harrukas endale värvidelt üsna samasuguse liigikaaslase leidnud. Kutid olid Prantsusmaalt ja tegid rahuliku 3 nädalase tiiru. 

Motogäng valmistub poseerimiseks.

Pulast tegime veel mõned tunnid kiirteed ning enne Veronat otsustasime, et ööbime hoopis Garda järve kaldal ja teeme viimasel päeval veel tiiru ümber järve.

Grada järv on igati tip top ning majutusega olime väga rahul. Nagu ikka, siis mõnus õhtusöök, veinid, gelatod ja matile.

Reportaaž õhtusöögilt

Päev 13 - 24.06

Oli peamiselt sõidupäev - kuidagi on vaja need kilomeetrid tagasi saada. Veiko Hondal oli piduritega mingi kala ja nad Siimuga läksid Spliti Honda esindust otsima, kust paraku mingit abi ei saanud. Ma ise tegin peale mõnetunnist sõitu seljasirutuse Krka looduspargis.

Tundub, et sellest päevast ei olegi ühtegi pilti..

Järgmine päev oli plaanis läbi Pula sõita Veronasse

Päev 12 - 23.06

Hommikusöögilauas otsustasime minna vaatama põhja Montenegrot ning panime teekonna selliselt, et ei peaks ühte teed kaks korda sõitma. Läksime läbi pealinna ja Kolasini ning sihtkohaks oli Tara kanjon.

Peale Kolasini linna hakkab üsna varsti looduspark ja teed lähevad huvitavaks. Lisaks on teed autodest üsna tühjad ja saab mõnuga sõitu nautida. Kuna mina ja Harrukas suuremad asjad kallutajad pole, siis oli meil tihti nii, et Siim ja Veiko kallutasid ennast eest ära ning ootasid mind jälle järgi.

Esimese pikema peatuse tegime Tara silla juures. Koht on küll turistikas aga täitsa vaatamist väärt. Julgemad ja hulljulgemad saavad mööda trossi ennast üle kanjoni libistada, aga ei olnud meil seda julgust või hulljulgust. Mäletan, et üks mu reisikaaslane Meelis jäi sinna vististi isegi rippuma kahe kuristiku vahele.

Sild oli vägev. Ei mingeid huvitavaid muid fakte.

Veiko arvas, et sillalt võiks saada ikka benjit teha. Trosslaskumine on pussaarikutele.

Tegime seal samas lõuna, imetlesime enda ilusaid rattaid ja panime mägede poole ajama 

Harrukas sai mägedega kenasti hakkama

Milka reklaamivõtted

See oli täpselt selline Montenegro mida ma ette kujutasin.

Harrukas on mul tubli. EI ole ükski tõus talle liiga järsk või laskumine liiga sügav. Lihtsalt tuleb rahulikult kulgeda.

Mägedes on midagi seletamatut

See vaade on põhjus miks rattale istuda ja sõita

Seal puhkaks jalga küll.

Laskumine Tara kanjoni suunas.

Päev oli veel pikk. Õhtuks oli plaan jõuda kuhugi Horvaatia rannikule peale Dubrovniku. Andsime aga hagu ja mingil hetkel bronnisime bookingu järgi ühes väikses külas rannaäärses tänavad 2 toalise apartmenti.

Tara kanjoniga läks siis natukene nihusti, et planeerisime enda sõitu veidi valesti ja laskumisel jõudsime kanjoni algusesse või siis lõppu. Ühesõnaga kuna meil oli tiba kiire, kell hiline ja 200km veel sõita, siis jätsime päris kanjoni teiseks korraks

Kell oli umbes 21:30 kui bookingu kaardi järgi majutuspaika jõudsime. Noh sellega sai parajat tralli.  Kõigepealt teda seal ei olnud, kus ta bookingus pidi olema. Peale seda kui olime vahendusfirmaga asju ajanud ja linnast sinise kliediga naist ostsinud, tuli host meile autoga järgi. Noh see juba tähendas seda et ega see majutus ikka seal mere ääres pole. Juhatas siis üle tee nr 8 viimasesse pellarisse. Üritasin siis selgeks teha, et meil nimetatakse seda tüssaarikuks, kui kaardil olete asukoha pannud üheks aga tegelikult on teine. No nad ikka seletasid et me ise oleme lollid. Peale mõningast auru väljalaskmist stiilis "no fuck you, no fuck you" tühistati meie majutus ära ja saime rannast uue majutuse.



Kiire pesu ning tahtsime veel sööma minna. Paraku oli restoran juba kella 23st kinni. Samas terassil istus kelner kes meid varasemalt oli usinalt ööbimiskohta ja muuga aidanud. Vend kutsus meid aga terassile ja ütles et pole propsi, nad viskavad aga uue puu pliidialla.

Nagu imeväel oli laud kaetud ja hetkega head paremat täis. Tänasime viisakalt vana, jätsime korraliku tippi ja olime jälle rõõmsad.

Hea päeva puhul väike proosit

Ja hops laud kaetud hea ja paremaga

Päev 11 - 22.06

Eelmisel õhtul lasime mõnuga rummkoolasid ja cuba libresid. Sidrunimahla eest mis nad Cubasse panevad, tahavad nad miski 2 EUR lisaks. Seda saime siis teada, kui olime 122 EUR arve kätte saanud :P Edaspidi jõime lihtsalt rumkoolat.

Magasime pikalt ja kui kell 11 luugid akentelt eest lõime, oli Veiko juba vormis ja valmis seiklusteks. Tegime plaani, et veiko läheb põhja Montenegrot avastama ja me Siimuga lebotame rannas ja teeme rattavaba päeva.



Ma ei ole ujumast tulnud, vaid see on 36 kraadise kuumuse higi..

Õnneks oli rikastel arvatavasti sama palav, ja meid aitas väike koks.

Proovisime teha rikka nägu ja saarele minna, aga jah, öeldi et Eesti vaese talupoja tunnevad nad juba 2km kaugusel ära.

Vaatasime siis turvaliselt 2km kauguselt.

Selles rannas maksab tooli kasutamine 125 EUR.

Lõuna tegime juba sobilikult venelaste keskel. Enamus turiste kes Sveti piirkonnas oli tundusid olevat venelased. Samas ärge laske ennast heidutada, nad olid sellised vaiksed viisakad venelased, mitte nagu Tais (kui olete käinud siis teate).

Õhtul tegime veel mõned cuba... rumm koolad, kuulasime Veiko fantastilisi seiklusi ja pidasime järgmise päeva plaane.

Päev 10 - 21.06

Et siis hommik on õhtust targem. Erinevalt mõnest teisest vaprast ärkasin ma mõnusa selge peaga ja tegin 3km hommikujooksu.

Kuna ülejäänud Kotor oli üsna trööstitu ja hommikune virkus sees, tegin ettepaneku siiski kohe edasi põrutada. Saime hostiga kuidagi arved klaaritud ja minekut.

Peale 2km sõitu selgus, et eilsed rummid ei mõjunud Veikole kõige paremalt ja ta jäi meist maha veel taastuma. Eesmärk oli sõite üles Kotori mäele ja sealt alla Sveti Stefani lebotama.

Mäkke lähevad järsud 29 seperniiti aga üles jõudes on vaade lummav.

Üleval mägedes langeb temperatuur vahepeal 20 kraadini ja madalamale. Tagiga on jälle mõnus olla.

All Kotori linn

Sõitsime veel edasi Lovencini rahvusparki ,aga sealne mägi koos piletiga oli juba suht turismikas.

Kellegi meile mitte väga olulise mehe sarkofaag.

Mingil ajal oli ka Veiko taastunud ja jõudis meile järgi.

Mäel plaane tehes, filrtis Veiko mõttega, et ei viitsi enam rannikule tagasi sõita ja paneb kohe põhja poole. Arvutasime järelejäänud päevi ühe ja teistmoodi ja tundus, et on veel aega varbaid vees jahutada.

Võtsime Siimuga suuna Sveti Stefani ning Veiko järgnes meile sinna väikse ringiga.

Sveti Stefan on peamiselt tundud väikse saarekese poolest kus on udupeened hotellid ja restoranid ning kuhu proletariaate niisama ei lasta.

  

Üks reisi mõnusamatest osadest on peale majutusse jõudmist ja inimeseks saamist külm õlle ja amps teha.

Õhtut nautisime hotelli terassil restoranis ja vaatasime kuidas rikkad elavad.

Järgmine päev oli plaanis vaba päev..