Pühapäev, 27. juuli 2014

Tour de Dagö

PÄEV 1

Prantsuse tuurist ajendatuna, võtsime sellel korral ette matka jalgratastel Hiiumaale.


Rentisime endale Citybikest kaks hübriidratast (Merida Crossway 20) ja kohvrid. Varustusest võtsime kaasa magamiskotid, ujumismadratsid, matkaköögi komplekti ja ühed riided ning ostsime uue laiema telgi (Jysk 12 EUR).


Starti alustasime neljapäeva hommikul. Kõigepealt rattad autoga Rohuküla sadamasse ning sealt juba praamile ja Heltermaale.


2014-07-24 10.20.06

Heltermaalt keerasime kohe paremale ning võtsime läbi metsaraja suuna Kärdla peale. Ööseks oli plaanis jõuda Luidja randa. Ilm oli superilus ja tagumikud polnud veel haiged. Suhteliselt tühi ja vähese asustusega on see looduslikult kena saar. Lõunaks jõudsime Kärdlasse ning tegime Rannapaargu baaris veiselihaburgerid ja õlle. Korraliku paksu pihviga burger oli, soovitan. Õlu maitses kuumaga ka hästi ning seda kulus järgnevatel päevadel veel ohtralt.


2014-07-24 14.12.16

Kärdlast saime ühelt mustikakorjajalt soovituse, kuidas jõuda otseteid Tahkuna tuletorni juurde. Päris lahe laudteega RMK rada oli. Väga mugav viis metsas sõitmiseks. Silmanurgast märkasin koguaeg, et midagi sinatab metsa all ning et mitte laudteelt sohu sõita, otsustasin seisma jääda ja kontrollida. Ja nii ta oli, mets oli paksult mustikaid täis.


2014-07-24 14.42.26

2014-07-24 14.42.14

Väike peatus tehtud, käed ja näod mustikaseks ning järgmine peatus Tõrvanina rannas. Nii puhast vett ei ole mina Eestis kuskil varem näinud. Kui minna kaelani vette, siis varbad paistavad täiesti selgelt. Kuna õues oli vähemalt 28 kraadi, siis väga pikalt ei lasknud merel ennast kutsuda.


2014-07-24 15.19.48

Keha jahutatud ning teekond Tahkuna tuletorni juurde võis jätkuda. Teel üritas üks mesinale mulle suhu lennata, aga kuna suu oli kinni, siis solvununa nõelas ta mu huulde. Galojanilik imago oli tagatud.


Ronisime Tahkuna tuletorni ning imetlesime vaadet.


2014-07-24 16.32.51

Luidja ranna telkimisala meile ei sobinud. Ei olnud seal mände, kuhu alla telk päikese eest peita ning otsustasime edasi sõita. Teekond läbi pimeda metsa viis meid Palli telkimisalale. Teekond sinna head ei tõotanud, aga kohale jõudes oli tegemist väga ilusa RMK telkimisalaga, koos grillide, puhta ranna ja tualettidega. Valmistasime edale õhtusöögi ning kirusime rattaga sõidu rasket poolt.


2014-07-24 21.11.30  2014-07-24 21.12.45

2014-07-24 21.12.56

2014-07-24 22.09.24

Esimese päeva läbisõiduks 79,33 km.

Screenshot 2014-07-27 22.07.42

PÄEV 2

Reisi teiseks päevaks oli plaanis Kõpu poolsaare tiir. Enamuse teest sõitsime läbi metsaradu ning kruusateid. Tagumik ja Kaisal ka põlved andsid teisel päeval päris valusalt tunda. Õnneks oli kaasas Capsikami spordikreem, mis pakkus veidike leevendust. Ristna tuletorni juures sõime lõunat ning laadisime telefone.


2014-07-25 12.19.10

2014-07-25 12.24.15

Hiiumaal asub ka ohtsalt kaitserajatisi. Populaarsemad neist asuvad Tahkuna LKA. Meie külastasime põgusalt Kaleste kaitserajatisi. Väga pikalt seal aega ei veetnud, kuna õhkavad nad justkui halba energiat.

2014-07-25 13.28.45

2014-07-25 13.29.50

Kaleste RMK telkimisalal läheduses rannas käisime taas ennast ka jahutamas. 2014-07-25 14.25.30

2014-07-25 14.45.45

2014-07-25 15.10.03

2014-07-25 15.11.58

Teiseks ööks tahtsime jõuda Külaküla randa. Kahjuks asuvad kõik RMK telkimisplatsid põhja Hiiumaal ning lõuna pool on ööbimiskoha leidmisega natukene raskem. Lõunas on ka rannad kivised ning vesi ei ole enam nii selge. Külaküla rannas meile telkida ei sobinud ning viimast jõudu kokku võttes võtsime suuna Sõrusse. Kohalikelt uurisime telkimisvõimalusi selles sadamalinnakeses ning soovitati Liivalauka randa, mis asus Sõrust 3 km lääne poole.  Pakkisime matkavarustuse lahti ning tegime rannas endale õhtusöögi.


photo

Teise päeva läbisõiduks tuli pikad 83,9km.

Screenshot 2014-07-27 22.10.29

PÄEV 3

Ärkasime nagu eelmiselgi hommikul 8:30 ning otsustasime minna Sõru sadamasse hommikust sööma. Kehakinnituse käigus lugesin kohalikust Hiiumaa teatajast tuntust koguvast Hiiu Õlle Koja õllest. Villitakse seda õlut Kassaris. Niisiis oli selle päeva plaan teada. Kuna tagumik enam praktilisel tühtegi raputamist ei kannatanud, siis läbisime selle päeva kilomeetrid maanteel. Ega seal lõunas RMK radasid ja metsateid eriti ei ole ka. Peale 30km kuumuses sõitmist olime lõpuks Kassaris. Hiiu Õlle Koda ei olnud kahjuks selline, nagu olin ette kujutanud. Tegemist oli uusehitisega, mitte külakõrtsiga nagu olin lootnud. Õlu ja suitsetatud ahven maitsesid muidugi head.


photo-2

 Väike jahutus Kassari rannas (mille kohta ka kahjuks kiidusõnu  ei ole) ning otsustasime hakata sadamasse liikuma. Arvestasin, et võiksime jõuda 17:30 praamile. Kuna Kassari asub Heltermaast kõrgemal, siis sõit kulges päris hea tempoga. Vahepeal tankisime ennast väikses külapoes. Umbes 3 kilomeetrit enne Hetlermaad tekkis kahtlus, et äkki läheb mõni praam varem ka, kuna autosid vuras Heltermaa poole päris palju. Tempot hoides jõudsime sadamasse 15:47 ning positiivse uudisena läkski järgmine praam 7 minuti pärast.


1,5h praamil sõitmist ja tagasi me olime. Viimasel päeval läbisime 54km.


Screenshot 2014-07-27 22.10.57

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Hiiumaa on ilus küll, eriti selle põhjarannik. Saar on piisavalt väike, et seal rattaga tuuritada. Autoga sõidaks selle saare mõne tunniga risti põiki läbi. Mida peab kindlasti rattamatka puhul jälgima on see, et sellel ühepäeva saarel ei ole eriti poode. Meil õnnestus näha 2 külapoodi ja mõlemad olid kui hingeõnnistus raskel hetkel.


Käiks Hiiumaal tiheminigi, kui praam 1,5h ei sõidaks.

Esmaspäev, 9. juuni 2014

Saaremaal orienteerumas

Käisin sellel nädalavahetusel Streetmoto poolt korraldatud orienteerumisel Saaremaal (vt: http://www.streetmoto.ee/orienteerumissari)


Orienteerumisega mul varasemad kokkupuuted puuduvad, seega läksin rohkem Saaremaaga tutvuma. Kuna sellel korral ei olnud mingit isu vihmas sõita, siis lasin ilmal otsustada kas minna või mitte. Laupäeva hommikul säras päike taevas. Telk kokku, mõned pudinad veel ja tee Virtsu võis alata. Olgu öeldud, et käisin sellel korral üksinda ja vihma sain rohkem, kui kunagi varem


Ristisse jõudes meenus, et sealt sadamasse on veel 56km, aga aega praamini kõigest 25 min. Tegin mõned kiiremad lõigud ning praami pileti sain kätte 11:24. Praam väljus 11:25:)


Orienteerumise starti, mis algas kell 12 Väikse väina tammil, ma muidugi ei jõudnud. Kuna mu telefoni aku oli tühi, siis leidsin õnneks sealt veel ühe hilinenud motoristi, kelle käest sain telefoni, et korraldajalt orienteerumise materjalid saada.


Mõned kilomeetrid peale starti sain kätte oma kaardid ja põgusa instruktsiooni. Siis see selgus - mis orienteeruja mina ikka olen. Rattad vuhisesid must mööda ühes ja teises suunas ja hoides käes kolmel lehel kaarti, ei suutnud ma tuvastada, kus ma olen ja kuhu minema pean. Esimesel sajal orienteeriumise meetril lendas paagikoti kile alt ära ka kõige olulisem osa kaardist. Et mitte kohe koju minna, võtsin paari mootorratturi sappa. Nii jõudsin esimestesse vahepunktidesse. Lõpuks leppisin kokku kahe ratturig, et sõidan nende kannul nii palju kui suudan (tänud mind vedamast Alo ja Mari). Korjasime ära mõned punktid, eksisime ära ja nägime Saaremaa ilu ja valu. Kuna olin hommikust alates kiirustanud, siis tiba enne Kuressaaret läkin oma teed, et süüa, puhata ja tsiklit tankida. Kuressaarest kulgesin vaikselt finishisse ja tegin veel ühe lisakatse.


Finishise jõudsin ma muuseas teisena :D Kahjuks see ei andnud midagi juurde, vaid näitas minu laiskust orienteerumises.


Lõpp oli Kipi-Koovi matkakeskuses. Tore koht omapärase peremehe ja perenaisega. Tehti meile seal süüa ja kui kõik alekokid ja sakud olid ära joodud, lohistas peremees veel küünist heinte alt enda Jaanipäeva koduõlle ka välja. Rahvas oli muhe ja sai räägitud tsikli ja muud juttu. Kuna ma olen ise mototeemas suht algaja, siis sain mõned õpetused enda tsikli kohta ka.


Magamine oli telgis ja kuna oli teada, et järgmisel hommikul on start, siis väga suureks napsuks ei läinud.


Pühapäeval plaanisin jõuda 9:40 praamile. Startisin 8:35 ja teekond Kuivastusse oli 105km. Pingutasin mis ma pingutasin, aga praami pileti ostsin 9:37, kuid kahjuks oli praam oma luugi juba sulgenud. Järgmine praam tuli õnneks 10:50 (pühapäevane eripraam).


Raplas sain enda seni kõige kehvema sõidutingimuste osaliseks. Sadas lund ja vihma ja rahet ja telliskive. Lisaks peksis äikest ja temp oli kuskil 5-10 kraadi - Jackpot nagu mu õde ütleks.


http://www.youtube.com/watch?v=Y4trJg3GbyI

Reede, 30. mai 2014

Horvaatia 2014 - päev 1, Koigist Suwalkisse

See päev, mida me olime pikisilmi oodanud ja hoolsalt planeerinud juba eelmise hooaja lõpust alates, jõudis kätte laupäeval, 10. mail 2014. Ootamine oli pikk olnud, sest eeltöö oli põhjalik. Terve talve vaatasin internetist pilte nende paikade kohta, milliseid kindlasti tuleb külastada – Zakopane mägikülad lumiste kaljude all, maaliline Morskie Oko mägijärv, imeilus Piltvice looduspark koskede ja kristalliste järvedega, Horvaatia roomaegsed külakesed ja nii edasi ja edasi. Kõik potentsiaalsed ööbimiskohadki otsisin välja, üks sobe (kodumajutus Horvaatias) ilusam kui teine, ja kujutasin ennast villa basseini äärde pärast värskendavat hommikust ujumist kodutehtud apelsinilimonaadi nautima – päike, meri, soojus ja lõputult mõnus olemine.


Koigist alustasime sõitu kell 8. Kui ma õigesti mäletan, siis keegi ütles, et ilm oli sõitmiseks suurepärane. Pilvealune ja jahedapoolne – külm ei hakanud, palav ka mitte. Pärnus saime kokku Arvoga ja Häädemeestel Erkoga ning sõit läbi Läti ja Leedu võis alata. Esimese peatuse tegime Iecavas. Selleks ajaks tuli päikegi välja.


Lätis on nüüd ka euro, aga hinnatõus sinna veel jõudnud ei ole. Kohv ja söögid vähemalt teeäärses Hessis olid pea poole soodsamad kui Eestis. Kütus aga endiselt veits kallim. Järgmise sõidulõigu ajal hakkas vahelduva eduga vihma sadama, ent teises peatuses, oli see ühes linnakeses veidi enne Läti-Leedu piiri, oli päike taas väljas. Korraks mõtlesime vihmariided peale visata, aga mõtteks see jäi, kuna parajasti seisu ajal oli ilm ikkagi ilus. Senine väike vihm ei olnud kedagi heidutanud, kõik olid rõõmsas tujus, põnevil ja äärmiselt seiklushimulised. Jätkasime sõitu… Ja siis see algas… [Tunnen, et edasise kirjeldamiseks pean ennast veel veidi koguma. Hetkel, reisi 6. päeva hommikul seda teksti kirjutades istun villa terrassil Krki saarel, naudin ilusat vaadet mägedele ja punastele katustele. Kell on kohaliku aja järgi 9 ja poisid magavad alles, sest noh.. kohalik vein on väga hea ja tuleb prisketes pudelites. Nägin basseini ääres ühte väga tähtsa olemisega kassi jalutamas. Kohalik boss. Lähen vaatan, kas leian üles].


 173

Misasi algas? Lühidalt öeldes viis päeva lausvihma, külma ja tugevat tuult. Leedu piiril vaatas meile vastu mustjassinine taevas ja ajasime vihmariided selga. Sellel korral ei käinud rekkade alt tulev vesi õnneks küll otseselt üle pea, aga selle eest jätkus sadu kauaks – tundideks ja tundideks. Alles õhtul, kui olime jõudnud Poola, pilved hajusid. Meie esimene öömaja oli üsna piiri ääres, Suwalki linna lähedal. Tänu navile, mis oli seadistatud kasutama tsikliga läbitavaid otseteid, jõudsime sinna läbi Wigierski rahvuspargi. Igati oma nimetust väärt paik – sissesõidul võttis meid vastu suur-suur kull, teeäärde jäi ulmeline roheline mülgas nagu muinasjutufilmis ja kruusateedel mässamine pühkis külma kõikidest vihmakombedest. Sinna külavaheteedele jäi ka teelõik, mis oli nii hoolsalt lapitud, et seda päris algset teekatet enam kuskilt ei paistnudki. Lapike lapis kinni, ilus kirju ja korralikult kolistav – läks see reis ikkagi offroadiks ära : ). Silmade särades jõudsime armsasse ja rahulikku Hotel Holidaysse. Maailma pikim kuum dušš esiteks, siis tiir alla, palvega majas küte sisse lülitada, radikad maksimaalsele kuumusele ja kogu sõiduvarustus kuivama. Hea on reis planeerida nii, et pika sõidupäeva öömaja võimaldab korralikku õhtusööki samas hoones, ning eriti oluline on kaasa pakkida asendamatu McTeip.


IMG_2528

Õhtusöök Holidays oli suurepärane ja rikkalik. Samas täiesti privaatne, sest olime majas vist ainsad külalised. Ka hinnad Poolas on mõistlikud – kõige kallim artikkel meie veisepraadidest ja tohutust eelroavaagnast koosnenud õhtusöögist oli klaasike konjakit. Külma ja niiskuse tunne unustatud, oli olnud vahva esimene sõidupäev, mis lubas väsinud, aga nii õnnelikena tuttu minna.


2014-05-10 19.31.37  2014-05-10 21.07.47

IMGP6929  IMGP6932

 

Horvaatia 2014 - päev 2, Suwalkist Zakopanesse

Ööga olid ära kuivanud riided ja ühed saapad. Teised mitte. Reisientusiasm oli sellegi poolest täielikult taastunud, ehk isegi suurenenud. Kohvrite pakkimine ja tsiklite sättimine läks eriti ladusalt ning kell kaheksa hommikul olime sõiduvalmis. Aga ilm? Oli pilves ja vihmapüksid läksid igaks juhuks kohe jalga.

Sõita saime ehk 30 minutit, kuni esimeses tanklas ajasime selga kõik vihmariided, sest alles äsja üsna lubavana tundunud ilm oli muutunud jäiselt külmaks, teravalt tuuliseks ja ilmselgelt vihmaseks.

IMGP6936

Selle päeva eesmärk oli sõita läbi Poola Zakopanesse, mis on Poola-Slovakkia piiri lähedal, Tatrates asuv mägiküla. Ümbritsetud kõrgetest lumistest mäetippudest ja varustatud vahvate kurviliste mägiteedega. Niisiis, pikk ja tavaline sõidupäev.

Mida öelda Poola kohta? Täiesti tõele vastavad kõik jutud teedel liikuvate rekkade kohta. Kohe, kui Leedu-Poola piiri ületasime, tekkis neid ei tea kust järsku teedele ja teede äärtesse sadade kaupa. Kust nad niimoodi välja ilmuvad, ei tea. Leedus neid nii tohutult palju igal juhul ei olnud.

Poola läbimiseks oli meile sattunud pühapäevane päev. Ei saa kinnitada mõnel pool toodud infot, et pühapäevad on rekkavabad. Teedel oli neid ikka, ent võimalik, et vähem kui teistel päevadel, sest sõitu nad otseselt ei häirinudki.

Täiesti kümne aasta tagusesse aega jäävad aga hirmujutud Poola kohutavas seisukorras teedest ja koledatest, lagunevatest küladest. Transiit-teed on suurepärases korras ning külad ja majad vähemalt selle tee ääres (nr 19 Poola idakülge pidi Krakowisse) imeilusad. Ei tea, kas põhimaanteede ääres tegeletakse tahtlikult potjomkinlusega või ongi Poolast viimaste aastatega saanud rikas ja edukas riik, ent vaated olid enamasti nii armsad, et… hirmus tunnistada, aga Poola läbimine isegi tsikli tagaistmel oli kohati lausa lust. Poolakad on sügavalt usklikud – roomakatoliiklased. Seetõttu jääb teede äärde väga palju kirikuid, millest suurem osa on uued ja imestamapaneva arhitektuuriga eestlase jaoks, kes on kirikuna harjunud ette kujutama (punastest) tellistest konkreetse püramiidikujulise torniga sajanditevanust hoonet. Huvitavad ja ilusad on ka poolakate surnuaiad. Tahaks välja uurida, miks ja kuidas nad selliseid uhkeid kivisarkofaage kasutavad, aga kõikidele päringutele tuleb googlist vastus seoses vampiirihaua leidmisega : ) Igal juhul on kõik need uhked kivikalmud vähemalt pühapäeviti värskete lilledega kaetud. Kadunuid peetakse väga meeles ja surnuaed ei ole kaugeltki selline õõvastav koht nagu on kodumaised. Lisaks sõitsime läbi ühest külast, mis oli eriti uhkelt ehitud ja kirikud paavsti piltidega kaunistatud. Oma arust tegime nalja, et paavst elabki siin, aga vot, mis kodus suvalist ajalehte lugedes välja tuli : )

2014-06-07 09.57.18

Inimestena tundusid poolakad toredad ja sõbralikud. Eks nad peavadki olema, sest elamiskultuur justkui väljendab nende soovi ninapidi koos ja inimeste lähedal olla. Vere poolest puhas eestlane (need teatavasti ehitavad oma maja naabrist nii kaugele metsa sisse, kui võimalik), oli ka minu jaoks hämmastav, miks peaks keegi tahtma paigutada oma magamistoa akna kahe meetri kaugusele transiitteest, mida läbib päevas tuhandeid mürisevaid ja kolisevaid rekkasid, õhusaastest rääkimata. Poolakad aga tahavad. Küla on tõepoolest külas kinni, neid läbivatel maanteedel on pikad järjekorrad valgusfoori või pisikese ringtee läbimist ootavatest veoautodest ja nende kõrval jalutavad kohalikud pole seda nägugi, et mõtleks oma laste kasvatamiseks mõne rahulikuma paiga valida.

Küla külas, foor fooris kinni ja aeg-ajalt ette jäävad rekkad sõidutempole muidugi hästi ei mõju. Sadanud oli terve päeva ja hakkas juba kergelt hämarduma, kui saime läbi Krakowist ja tegime peatuse bensukas, kust Zakopanesse jäi sõita veel alla 100 kilomeetri. Lahedad mägiteed, nii tunnijagu veel ja oleme kohal, jess, ma mõtlesin. Need kaks asja aga ühte lausesse kindlasti ei käi. Sõidu algus oli paljulubav. Tee üles mägedesse läks järjest huvitavamaks, vaated muutusid aina ilusamaks ja pikast vihmas sõitmise päevast veidi niiskeks muutunud silmad üha säravamaks. See sõit oleks tõesti olnud väga lahe, kui ilm poleks meid ikkagi totaalselt alt vedanud. Tunnijagu sõitu oli suurepärane, mida aga ei juhtunud, oli kohalejõudmine. Mägiteedel võtab 100 kilomeetri läbimine ikkagi 2-3 korda rohkem aega kui tavaliselt ning lootus, et ka see päev saab pikast vihmavintsutusest hoolimata ilusa lõpu, hävis järgmise tunniga täielikult.

IMGP6945

Läks kottpimedaks, hakkas sadama paduvihma ning kõrgemale jõudes temperatuur aina langes. Ellujääjateks häälestunud režiimil jõudsime lõpuks kohale – “sooja” oli vahepeal olnud 3 kraadi. Tsiklilt maha tulles ei olnud mõtet otsida kuivemat kohta, sest parkla lainetas. Vihma polnud seal aga siiski kaugeltki mitte nii palju kui minu saabastes, millest kõndides jäist vett välja lirtsus. Vabandused tahaks saata hotelli töötajatele – pärast meie asjaajamisi retseptsioonis nägi fuajee välja, nagu oleks sealt veesõda üle käinud.

IMGP6948

Pikk tulikuum dušš ilmselgelt tehtud, mida me siis seekord kuivama panime? Lisaks kõikidele riietele, saabastele ja taldadele, võtsime lahti ka kiivrite põsepadjad ja voodrid. [Mõtlen sellele hommikule Krki saarel, kui alustasin blogi kirjutamist ja tundsin, et ei suuda praegu.]

Kutid tellisid takso ja sõid õhtust restoranis, kus, hoolimata sellest, et nad olid ainsad külalised, mängis elav muusika ja serveeriti rikkalikumaid toite ajuvabalt väikese raha eest. Preilil aga, topelt kuumale dušile, kahe paksu lambavillateki alla ronimisele ja ärajoodud Coldrexile vaatamata, ei hakanudki enam soe. Järgmisel hommikul oli mul palavik, polnud mingit ettekujutust sellest, kas ja kui kaugele ma veel üldse sõita saan ning seda, kuidas kõlas: “Paneme su siis Budapestist lennuki peale,” ei taha üldse meenutada. Olid kriitilised hetked ja kui tavaliselt on mul kombeks leida igas asjas midagi head ja lõpetada jutud positiivselt, siis praegu õnnelikku lõppu ei tule. Zakopanesse lähen aga kindlasti ükskord tagasi ja talle teen ka veel halba ilma ja kurba jutu lõppu : )

IMGP6947

Horvaatia 2014 - päev 3, Zakopanest Budapesti

Õhtusöögil oli kokku lepitud, et esialgse plaani järgi me niimoodi enam edasi ei sõida. Tegime muudatused vastavalt ilmakaardile, mis järgmisteks päevadeks lubas Horvaatiasse lausvihma, ning otustasime minna Budapesti ja sealt edasi Itaaliasse.


027

Zakopanesse olime tulnud eesmärgiga näha ilusat Tara mäestikku ja matkata lähedal oleva maalilise Morskie Oko mägijärve äärde. Ilusa ilmaga on see paik tõepoolest imeline. Vaated on ilusad, mägiküla armas, pärast suusahooaega juba äärmiselt rahulik, ent mitte veel väljasurnud. Hotell Diamond’s oli väga soodne, veidi retrokas, aga siiski ilus ja korralik. Ilm aga oli sellel korral täiesti meie vastu – kohalikud nii Zakopanes kui ka Budapestist kui ka edasi Horvaatias ütlesid, et sellel ajal peaks olema 20-25 kraadi sooja ja päikesepaiste, ent 2014. aastal on ilm täiesti võimatu. Niisiis, tegime rõdult oma pildid oletatavatest mäetippudest ja kõrgetest kaljuseintest, mis pidid küla igast küljest uhkelt ümbritsema, ent pilvedest välja ei paistnud, ja hakkasime teele sättima.


030

Ilmselgelt oli kuiv, kui me seisime ja hakkas sadama kohe, kui tsiklitele saime. Sõitsime läbi mäestiku Slovakkiasse, mis jättis endast unustamatu mulje nii heas kui ka halvas mõttes. Võib arvata, et suusakuurortid on ilusad ja uhked ning suurlinnad arenenud, ent väikestel teedel nägime hoopis teistsugust Slovakkiat. Väga palju vaesust, väga palju mahajäetust ja kõhedust. Kuna teed jooksid enamasti mööda kaljuseina, avanes mitmel pool teelt vaade all olevale agulile, kus hämmastaval kombel püsti seisvate nelinurksete lobudike vahel pisikestel tänavatel oma asju ajasid tõmmud, peaaegu mustad mehed ja kraaklesid kriimulised poisikesed. Käis päriselu, ellujäämise nimel. Hirmujudin käis läbi siis, kui ühel hetkel avastasin, et olime ühele agulile lähenenud teiselt poolt, alt. Meist paremale, üles mööda kaljuseina kõrgus favela täpselt nagu kaadritel Riost. Tean, et need, kes seal elavad, on ka inimesed, ent need loomalikud tapjasilmad, mille pilguga minu omad kohtusid, ei lähe iial meelest. Tekkis ettekujutus küll, et kui sellises kohas peaks tsikliga midagi juhtuma, pandaks meid vist elusalt nahka. Kõrvadesse tulnud info, et Bratislavas filmiti “Hostel” adrenaliinikogust veres just ei vähendanud : )


047

Mägedest alla oli sõit aga imekaunis. Teed olid jällegi suurepärased ning loodus näitas oma kõige ilusamat külge. Üle kitsaste mägiteede kaardusid suured puud laiade roheliste lehtedega, moodustades tunneleid ja koridore. Metsad olid uhked ja võimsad nagu oleks sattunud muinasjuttu – džunglisse või päris õigesse vihmametsa. Alla jõudes selgines ka ilm pisut, ning peeglitest nägime, kuidas pilvede hajudes ilmusid nähtavale kõrged lumised mäetipud. Ilus.


048

Suurest pingelangusest, et röövliküladest pääsesime, ja rõõmust, et hetkekes ei sadanud, läks korraks kaduma valvsus. Ja mis juhtub, kui korraks tähelepanematu oled? Ikka õnnetused. Kohe. Raudteed ületades ristusid meie teed külje pealt kastikaga. Õnneks oli hoog mõlemal väike ja teel vist natuke ruumi. Ei kukkunud, Mürka ja meie jäime terveks. Kergelt kannatada sai küljekohver ja paigast nihkus… veelmingiasi, ent, olgugi et pole naljakoht, olid meie vigastused oluliselt väiksemad, kui kastikal, millelt pahtlit lendas igasse ilmakaarde. Eks sõidukijuht isegi teadis, et saia sellest …autost nii kui nii enam ei tee. Suruti kätt ja sõideti edasi. See oli esimene ja viimane ehmatus vähemalt sellel reisil ja loodetavasti pikaks ajaks, sest valvsust me enam käest ei lasknud.


053

 

056

Olgugi et Zakopanest Budapesti on otsemat teed tulles maad vaid 320 kilomeetrit, suutsime jälle kuhugi ära paigutada terve pika päeva. Preilil oli nii palju tegemist ringivaatamise ja sellest tekkinud emotsioonidega, et halva enesetunde peale mõtleiseks ei olnud aega, ja lõpuks see kadus üldse. Nüüd tagantjärgi ei teagi, kas oli see külmetamisest või sellest, et olin eelmise õhtu viimaseks sõiduotsaks unustanud tropid kõrva panna ning seetõttu oli pea paks ja kuumav. Ilma kõrvatroppideta ei tohi pikka maad sõita.


Ilmateema oli juba nii absurdeks muutunud, et ajas naerma. Mõtlesime, et meie reisi pealkirjaks saab “Bring The Rain Tour” ja sõidame Saharasse välja, sest vihm käib meiega kaasas absoluutselt igal pool. Pärast Slovakkia-Ungari piiri säras taevas juba päike, ent vihma ladistas ikka hoolega. Tasapisi see lakkas, kuid pikakas ajaks jäi meid saatma üks must pilveke, mis muidu juba selges taevas ikka meie kohal hõljus. Ungaris läks ilm lõpuks ikkagi soojaks ning suurima rõõmuga kadusid seljast vihmariided. Me kõik oleks tahtnud need otse prügikasti saata, ent… igaks juhuks ei julgenud seda lootust, et me enam rohkem vihma ei saa, hellitada keegi.


Pikk ja tuuline sõit mööda igavat kiirteed ja olime Budapestis. Päike säras siis juba korralikult. Linn oli ilus, niiskus riietest peaaegu kadunud ja meeleolu suurepärane. Leidsime parima majutuse ja mälestused järjekordsetest päevastest vintsutustets hakkasid tasapisi tuhmuma. Otsustasime, et järgmine tuleb puhkepäev, tegime korraliku õhtusöögi ja, kellel varem, kellel hiljem, oligi kolmas sõidupäev õnnelikult läbi saanud.


063  066  069  072

Horvaatia 2014 - päev 4, Budapest

Und ei jätkunud vist väga kauaks ja pakkisime oma asjad siiski kokku. Seda põhjusel, et meie öömaja Budapesti kesklinnas, mille meie olime saanud naeruväärse hinnaga, oli järgmiseks ööks üsna broneeritud ja see oleks maksnud juba ligi 200 eurot. Hommikul ei sadanud ja oli väga soe, mistõttu jõudsime linnas autode vahel aeglaselt liikudes ilma kohta juba patuseid mõtteid mõelda.


Hommikune trenn uue majutustkoha treppidel tehtud, läksime Budapestiga tutvuma. Sõime hommikust nunnus restoranis ja täiendasime riietevarusid.


2014-05-13 11.42.43

Poodide tänaval jalutades ostsime ka vihmavarju ja sooja salli, mis läksid kohe kasutusse. Tegime tiiru vahval Budapesti turul, aga kuna lõunasöögiks ei olnud veel isu, otsustasime Gellerti mäe otsa ronida ja pärast ringiga tagasi tulla.


IMGP7092

Budapest jättis väga hea mulje. Mäe park on ilus ja sellel küljel, kust meie lähenesime, üsna inimtühi. Nii saime rahulikult nautida vaadet Budapesti uhkele vanalinnale ja Doonaule, suurtele lossidele ja kaunitele linnamajadele. Ungari pealinn on Euroopas suuruselt 7. linn, oluline finantskeskus ja paljude ajakirjade tiitlite omanik, näiteks: maailma kõige ilusam linn (UCityGuides), Euroopa 7. kõige idüllilisem koht, kus elada (Forbes) ja Euroopa kõige elatavam linn (EL elukvaliteedi indeks). Ei ole imestada, et Budapestist sai selle reisi Ragnari lemmik-koht – linn on suur, aga rahulik, puhas, turvaline, suurlinnale ebaomaselt immigrantidest kerjuste ja muu kontingendi vaba. Nii õdus, et peatuda võiks seal teine kord kauemgi – külastada terme ja käia mõnes nendest uhketest impeeriumiaegsetest hoonetest, imetlemas ehituskunsti ning näiteks kroonijuveele. Lisaks veel asjaolu, et lähedal asub sooja ja helesinise veega Baltoni järv oma kuurortite ja veinifestivalidega, kus veeta mõnusat suvist puhkust.


Niisiis, turul tagasi, jahtisime kohalikku sööki ja leidsime seda küllaga. Magus Langos ja kodutehtud limonaad on mu lemmikud, soolased toidud, ilmselgelt paprikaga, mis on ungarlaste põhimõtteliselt rahvusvili, rohkem meeste rida.


Rahvustoitu saab turu teiselt korruselt, kus pisikesi söögiputkasid on terve rivi. Nende ees, üle kitsa vahekäigu asuvad söögilauad ja –pukid. Kohalikke sellisel kombel söömine, üle laua veidi röötsakil, mööda trügivad inimesed pidevalt seljas nühkimas ja turulärmi rohkem kui raha eest, absoluutselt ei häiri. Mõnus ja ehtne : )


2014-05-13 15.41.04  2014-05-13 16.25.44

Pärast puhkust ja video monteerimist mahtuski pikka ja põnevasse päeva veel üks õhtune jalutuskäik selles armsas linnas, kaunilt valgustatud tänavatel imposantsete majade vahel. Kakao, mis oli nii rammus ja paks, et kvalifitseerus pigem soojaks šokolaadipudinguks. Ja tuttu. Esimest korda ilma külmavärinateta.


2014-05-13 20.15.22  2014-05-13 20.35.41  IMG_2550  2014-05-13 20.47.39