Reede, 30. mai 2014

Horvaatia 2014 - päev 1, Koigist Suwalkisse

See päev, mida me olime pikisilmi oodanud ja hoolsalt planeerinud juba eelmise hooaja lõpust alates, jõudis kätte laupäeval, 10. mail 2014. Ootamine oli pikk olnud, sest eeltöö oli põhjalik. Terve talve vaatasin internetist pilte nende paikade kohta, milliseid kindlasti tuleb külastada – Zakopane mägikülad lumiste kaljude all, maaliline Morskie Oko mägijärv, imeilus Piltvice looduspark koskede ja kristalliste järvedega, Horvaatia roomaegsed külakesed ja nii edasi ja edasi. Kõik potentsiaalsed ööbimiskohadki otsisin välja, üks sobe (kodumajutus Horvaatias) ilusam kui teine, ja kujutasin ennast villa basseini äärde pärast värskendavat hommikust ujumist kodutehtud apelsinilimonaadi nautima – päike, meri, soojus ja lõputult mõnus olemine.


Koigist alustasime sõitu kell 8. Kui ma õigesti mäletan, siis keegi ütles, et ilm oli sõitmiseks suurepärane. Pilvealune ja jahedapoolne – külm ei hakanud, palav ka mitte. Pärnus saime kokku Arvoga ja Häädemeestel Erkoga ning sõit läbi Läti ja Leedu võis alata. Esimese peatuse tegime Iecavas. Selleks ajaks tuli päikegi välja.


Lätis on nüüd ka euro, aga hinnatõus sinna veel jõudnud ei ole. Kohv ja söögid vähemalt teeäärses Hessis olid pea poole soodsamad kui Eestis. Kütus aga endiselt veits kallim. Järgmise sõidulõigu ajal hakkas vahelduva eduga vihma sadama, ent teises peatuses, oli see ühes linnakeses veidi enne Läti-Leedu piiri, oli päike taas väljas. Korraks mõtlesime vihmariided peale visata, aga mõtteks see jäi, kuna parajasti seisu ajal oli ilm ikkagi ilus. Senine väike vihm ei olnud kedagi heidutanud, kõik olid rõõmsas tujus, põnevil ja äärmiselt seiklushimulised. Jätkasime sõitu… Ja siis see algas… [Tunnen, et edasise kirjeldamiseks pean ennast veel veidi koguma. Hetkel, reisi 6. päeva hommikul seda teksti kirjutades istun villa terrassil Krki saarel, naudin ilusat vaadet mägedele ja punastele katustele. Kell on kohaliku aja järgi 9 ja poisid magavad alles, sest noh.. kohalik vein on väga hea ja tuleb prisketes pudelites. Nägin basseini ääres ühte väga tähtsa olemisega kassi jalutamas. Kohalik boss. Lähen vaatan, kas leian üles].


 173

Misasi algas? Lühidalt öeldes viis päeva lausvihma, külma ja tugevat tuult. Leedu piiril vaatas meile vastu mustjassinine taevas ja ajasime vihmariided selga. Sellel korral ei käinud rekkade alt tulev vesi õnneks küll otseselt üle pea, aga selle eest jätkus sadu kauaks – tundideks ja tundideks. Alles õhtul, kui olime jõudnud Poola, pilved hajusid. Meie esimene öömaja oli üsna piiri ääres, Suwalki linna lähedal. Tänu navile, mis oli seadistatud kasutama tsikliga läbitavaid otseteid, jõudsime sinna läbi Wigierski rahvuspargi. Igati oma nimetust väärt paik – sissesõidul võttis meid vastu suur-suur kull, teeäärde jäi ulmeline roheline mülgas nagu muinasjutufilmis ja kruusateedel mässamine pühkis külma kõikidest vihmakombedest. Sinna külavaheteedele jäi ka teelõik, mis oli nii hoolsalt lapitud, et seda päris algset teekatet enam kuskilt ei paistnudki. Lapike lapis kinni, ilus kirju ja korralikult kolistav – läks see reis ikkagi offroadiks ära : ). Silmade särades jõudsime armsasse ja rahulikku Hotel Holidaysse. Maailma pikim kuum dušš esiteks, siis tiir alla, palvega majas küte sisse lülitada, radikad maksimaalsele kuumusele ja kogu sõiduvarustus kuivama. Hea on reis planeerida nii, et pika sõidupäeva öömaja võimaldab korralikku õhtusööki samas hoones, ning eriti oluline on kaasa pakkida asendamatu McTeip.


IMG_2528

Õhtusöök Holidays oli suurepärane ja rikkalik. Samas täiesti privaatne, sest olime majas vist ainsad külalised. Ka hinnad Poolas on mõistlikud – kõige kallim artikkel meie veisepraadidest ja tohutust eelroavaagnast koosnenud õhtusöögist oli klaasike konjakit. Külma ja niiskuse tunne unustatud, oli olnud vahva esimene sõidupäev, mis lubas väsinud, aga nii õnnelikena tuttu minna.


2014-05-10 19.31.37  2014-05-10 21.07.47

IMGP6929  IMGP6932

 

Horvaatia 2014 - päev 2, Suwalkist Zakopanesse

Ööga olid ära kuivanud riided ja ühed saapad. Teised mitte. Reisientusiasm oli sellegi poolest täielikult taastunud, ehk isegi suurenenud. Kohvrite pakkimine ja tsiklite sättimine läks eriti ladusalt ning kell kaheksa hommikul olime sõiduvalmis. Aga ilm? Oli pilves ja vihmapüksid läksid igaks juhuks kohe jalga.

Sõita saime ehk 30 minutit, kuni esimeses tanklas ajasime selga kõik vihmariided, sest alles äsja üsna lubavana tundunud ilm oli muutunud jäiselt külmaks, teravalt tuuliseks ja ilmselgelt vihmaseks.

IMGP6936

Selle päeva eesmärk oli sõita läbi Poola Zakopanesse, mis on Poola-Slovakkia piiri lähedal, Tatrates asuv mägiküla. Ümbritsetud kõrgetest lumistest mäetippudest ja varustatud vahvate kurviliste mägiteedega. Niisiis, pikk ja tavaline sõidupäev.

Mida öelda Poola kohta? Täiesti tõele vastavad kõik jutud teedel liikuvate rekkade kohta. Kohe, kui Leedu-Poola piiri ületasime, tekkis neid ei tea kust järsku teedele ja teede äärtesse sadade kaupa. Kust nad niimoodi välja ilmuvad, ei tea. Leedus neid nii tohutult palju igal juhul ei olnud.

Poola läbimiseks oli meile sattunud pühapäevane päev. Ei saa kinnitada mõnel pool toodud infot, et pühapäevad on rekkavabad. Teedel oli neid ikka, ent võimalik, et vähem kui teistel päevadel, sest sõitu nad otseselt ei häirinudki.

Täiesti kümne aasta tagusesse aega jäävad aga hirmujutud Poola kohutavas seisukorras teedest ja koledatest, lagunevatest küladest. Transiit-teed on suurepärases korras ning külad ja majad vähemalt selle tee ääres (nr 19 Poola idakülge pidi Krakowisse) imeilusad. Ei tea, kas põhimaanteede ääres tegeletakse tahtlikult potjomkinlusega või ongi Poolast viimaste aastatega saanud rikas ja edukas riik, ent vaated olid enamasti nii armsad, et… hirmus tunnistada, aga Poola läbimine isegi tsikli tagaistmel oli kohati lausa lust. Poolakad on sügavalt usklikud – roomakatoliiklased. Seetõttu jääb teede äärde väga palju kirikuid, millest suurem osa on uued ja imestamapaneva arhitektuuriga eestlase jaoks, kes on kirikuna harjunud ette kujutama (punastest) tellistest konkreetse püramiidikujulise torniga sajanditevanust hoonet. Huvitavad ja ilusad on ka poolakate surnuaiad. Tahaks välja uurida, miks ja kuidas nad selliseid uhkeid kivisarkofaage kasutavad, aga kõikidele päringutele tuleb googlist vastus seoses vampiirihaua leidmisega : ) Igal juhul on kõik need uhked kivikalmud vähemalt pühapäeviti värskete lilledega kaetud. Kadunuid peetakse väga meeles ja surnuaed ei ole kaugeltki selline õõvastav koht nagu on kodumaised. Lisaks sõitsime läbi ühest külast, mis oli eriti uhkelt ehitud ja kirikud paavsti piltidega kaunistatud. Oma arust tegime nalja, et paavst elabki siin, aga vot, mis kodus suvalist ajalehte lugedes välja tuli : )

2014-06-07 09.57.18

Inimestena tundusid poolakad toredad ja sõbralikud. Eks nad peavadki olema, sest elamiskultuur justkui väljendab nende soovi ninapidi koos ja inimeste lähedal olla. Vere poolest puhas eestlane (need teatavasti ehitavad oma maja naabrist nii kaugele metsa sisse, kui võimalik), oli ka minu jaoks hämmastav, miks peaks keegi tahtma paigutada oma magamistoa akna kahe meetri kaugusele transiitteest, mida läbib päevas tuhandeid mürisevaid ja kolisevaid rekkasid, õhusaastest rääkimata. Poolakad aga tahavad. Küla on tõepoolest külas kinni, neid läbivatel maanteedel on pikad järjekorrad valgusfoori või pisikese ringtee läbimist ootavatest veoautodest ja nende kõrval jalutavad kohalikud pole seda nägugi, et mõtleks oma laste kasvatamiseks mõne rahulikuma paiga valida.

Küla külas, foor fooris kinni ja aeg-ajalt ette jäävad rekkad sõidutempole muidugi hästi ei mõju. Sadanud oli terve päeva ja hakkas juba kergelt hämarduma, kui saime läbi Krakowist ja tegime peatuse bensukas, kust Zakopanesse jäi sõita veel alla 100 kilomeetri. Lahedad mägiteed, nii tunnijagu veel ja oleme kohal, jess, ma mõtlesin. Need kaks asja aga ühte lausesse kindlasti ei käi. Sõidu algus oli paljulubav. Tee üles mägedesse läks järjest huvitavamaks, vaated muutusid aina ilusamaks ja pikast vihmas sõitmise päevast veidi niiskeks muutunud silmad üha säravamaks. See sõit oleks tõesti olnud väga lahe, kui ilm poleks meid ikkagi totaalselt alt vedanud. Tunnijagu sõitu oli suurepärane, mida aga ei juhtunud, oli kohalejõudmine. Mägiteedel võtab 100 kilomeetri läbimine ikkagi 2-3 korda rohkem aega kui tavaliselt ning lootus, et ka see päev saab pikast vihmavintsutusest hoolimata ilusa lõpu, hävis järgmise tunniga täielikult.

IMGP6945

Läks kottpimedaks, hakkas sadama paduvihma ning kõrgemale jõudes temperatuur aina langes. Ellujääjateks häälestunud režiimil jõudsime lõpuks kohale – “sooja” oli vahepeal olnud 3 kraadi. Tsiklilt maha tulles ei olnud mõtet otsida kuivemat kohta, sest parkla lainetas. Vihma polnud seal aga siiski kaugeltki mitte nii palju kui minu saabastes, millest kõndides jäist vett välja lirtsus. Vabandused tahaks saata hotelli töötajatele – pärast meie asjaajamisi retseptsioonis nägi fuajee välja, nagu oleks sealt veesõda üle käinud.

IMGP6948

Pikk tulikuum dušš ilmselgelt tehtud, mida me siis seekord kuivama panime? Lisaks kõikidele riietele, saabastele ja taldadele, võtsime lahti ka kiivrite põsepadjad ja voodrid. [Mõtlen sellele hommikule Krki saarel, kui alustasin blogi kirjutamist ja tundsin, et ei suuda praegu.]

Kutid tellisid takso ja sõid õhtust restoranis, kus, hoolimata sellest, et nad olid ainsad külalised, mängis elav muusika ja serveeriti rikkalikumaid toite ajuvabalt väikese raha eest. Preilil aga, topelt kuumale dušile, kahe paksu lambavillateki alla ronimisele ja ärajoodud Coldrexile vaatamata, ei hakanudki enam soe. Järgmisel hommikul oli mul palavik, polnud mingit ettekujutust sellest, kas ja kui kaugele ma veel üldse sõita saan ning seda, kuidas kõlas: “Paneme su siis Budapestist lennuki peale,” ei taha üldse meenutada. Olid kriitilised hetked ja kui tavaliselt on mul kombeks leida igas asjas midagi head ja lõpetada jutud positiivselt, siis praegu õnnelikku lõppu ei tule. Zakopanesse lähen aga kindlasti ükskord tagasi ja talle teen ka veel halba ilma ja kurba jutu lõppu : )

IMGP6947

Horvaatia 2014 - päev 3, Zakopanest Budapesti

Õhtusöögil oli kokku lepitud, et esialgse plaani järgi me niimoodi enam edasi ei sõida. Tegime muudatused vastavalt ilmakaardile, mis järgmisteks päevadeks lubas Horvaatiasse lausvihma, ning otustasime minna Budapesti ja sealt edasi Itaaliasse.


027

Zakopanesse olime tulnud eesmärgiga näha ilusat Tara mäestikku ja matkata lähedal oleva maalilise Morskie Oko mägijärve äärde. Ilusa ilmaga on see paik tõepoolest imeline. Vaated on ilusad, mägiküla armas, pärast suusahooaega juba äärmiselt rahulik, ent mitte veel väljasurnud. Hotell Diamond’s oli väga soodne, veidi retrokas, aga siiski ilus ja korralik. Ilm aga oli sellel korral täiesti meie vastu – kohalikud nii Zakopanes kui ka Budapestist kui ka edasi Horvaatias ütlesid, et sellel ajal peaks olema 20-25 kraadi sooja ja päikesepaiste, ent 2014. aastal on ilm täiesti võimatu. Niisiis, tegime rõdult oma pildid oletatavatest mäetippudest ja kõrgetest kaljuseintest, mis pidid küla igast küljest uhkelt ümbritsema, ent pilvedest välja ei paistnud, ja hakkasime teele sättima.


030

Ilmselgelt oli kuiv, kui me seisime ja hakkas sadama kohe, kui tsiklitele saime. Sõitsime läbi mäestiku Slovakkiasse, mis jättis endast unustamatu mulje nii heas kui ka halvas mõttes. Võib arvata, et suusakuurortid on ilusad ja uhked ning suurlinnad arenenud, ent väikestel teedel nägime hoopis teistsugust Slovakkiat. Väga palju vaesust, väga palju mahajäetust ja kõhedust. Kuna teed jooksid enamasti mööda kaljuseina, avanes mitmel pool teelt vaade all olevale agulile, kus hämmastaval kombel püsti seisvate nelinurksete lobudike vahel pisikestel tänavatel oma asju ajasid tõmmud, peaaegu mustad mehed ja kraaklesid kriimulised poisikesed. Käis päriselu, ellujäämise nimel. Hirmujudin käis läbi siis, kui ühel hetkel avastasin, et olime ühele agulile lähenenud teiselt poolt, alt. Meist paremale, üles mööda kaljuseina kõrgus favela täpselt nagu kaadritel Riost. Tean, et need, kes seal elavad, on ka inimesed, ent need loomalikud tapjasilmad, mille pilguga minu omad kohtusid, ei lähe iial meelest. Tekkis ettekujutus küll, et kui sellises kohas peaks tsikliga midagi juhtuma, pandaks meid vist elusalt nahka. Kõrvadesse tulnud info, et Bratislavas filmiti “Hostel” adrenaliinikogust veres just ei vähendanud : )


047

Mägedest alla oli sõit aga imekaunis. Teed olid jällegi suurepärased ning loodus näitas oma kõige ilusamat külge. Üle kitsaste mägiteede kaardusid suured puud laiade roheliste lehtedega, moodustades tunneleid ja koridore. Metsad olid uhked ja võimsad nagu oleks sattunud muinasjuttu – džunglisse või päris õigesse vihmametsa. Alla jõudes selgines ka ilm pisut, ning peeglitest nägime, kuidas pilvede hajudes ilmusid nähtavale kõrged lumised mäetipud. Ilus.


048

Suurest pingelangusest, et röövliküladest pääsesime, ja rõõmust, et hetkekes ei sadanud, läks korraks kaduma valvsus. Ja mis juhtub, kui korraks tähelepanematu oled? Ikka õnnetused. Kohe. Raudteed ületades ristusid meie teed külje pealt kastikaga. Õnneks oli hoog mõlemal väike ja teel vist natuke ruumi. Ei kukkunud, Mürka ja meie jäime terveks. Kergelt kannatada sai küljekohver ja paigast nihkus… veelmingiasi, ent, olgugi et pole naljakoht, olid meie vigastused oluliselt väiksemad, kui kastikal, millelt pahtlit lendas igasse ilmakaarde. Eks sõidukijuht isegi teadis, et saia sellest …autost nii kui nii enam ei tee. Suruti kätt ja sõideti edasi. See oli esimene ja viimane ehmatus vähemalt sellel reisil ja loodetavasti pikaks ajaks, sest valvsust me enam käest ei lasknud.


053

 

056

Olgugi et Zakopanest Budapesti on otsemat teed tulles maad vaid 320 kilomeetrit, suutsime jälle kuhugi ära paigutada terve pika päeva. Preilil oli nii palju tegemist ringivaatamise ja sellest tekkinud emotsioonidega, et halva enesetunde peale mõtleiseks ei olnud aega, ja lõpuks see kadus üldse. Nüüd tagantjärgi ei teagi, kas oli see külmetamisest või sellest, et olin eelmise õhtu viimaseks sõiduotsaks unustanud tropid kõrva panna ning seetõttu oli pea paks ja kuumav. Ilma kõrvatroppideta ei tohi pikka maad sõita.


Ilmateema oli juba nii absurdeks muutunud, et ajas naerma. Mõtlesime, et meie reisi pealkirjaks saab “Bring The Rain Tour” ja sõidame Saharasse välja, sest vihm käib meiega kaasas absoluutselt igal pool. Pärast Slovakkia-Ungari piiri säras taevas juba päike, ent vihma ladistas ikka hoolega. Tasapisi see lakkas, kuid pikakas ajaks jäi meid saatma üks must pilveke, mis muidu juba selges taevas ikka meie kohal hõljus. Ungaris läks ilm lõpuks ikkagi soojaks ning suurima rõõmuga kadusid seljast vihmariided. Me kõik oleks tahtnud need otse prügikasti saata, ent… igaks juhuks ei julgenud seda lootust, et me enam rohkem vihma ei saa, hellitada keegi.


Pikk ja tuuline sõit mööda igavat kiirteed ja olime Budapestis. Päike säras siis juba korralikult. Linn oli ilus, niiskus riietest peaaegu kadunud ja meeleolu suurepärane. Leidsime parima majutuse ja mälestused järjekordsetest päevastest vintsutustets hakkasid tasapisi tuhmuma. Otsustasime, et järgmine tuleb puhkepäev, tegime korraliku õhtusöögi ja, kellel varem, kellel hiljem, oligi kolmas sõidupäev õnnelikult läbi saanud.


063  066  069  072

Horvaatia 2014 - päev 4, Budapest

Und ei jätkunud vist väga kauaks ja pakkisime oma asjad siiski kokku. Seda põhjusel, et meie öömaja Budapesti kesklinnas, mille meie olime saanud naeruväärse hinnaga, oli järgmiseks ööks üsna broneeritud ja see oleks maksnud juba ligi 200 eurot. Hommikul ei sadanud ja oli väga soe, mistõttu jõudsime linnas autode vahel aeglaselt liikudes ilma kohta juba patuseid mõtteid mõelda.


Hommikune trenn uue majutustkoha treppidel tehtud, läksime Budapestiga tutvuma. Sõime hommikust nunnus restoranis ja täiendasime riietevarusid.


2014-05-13 11.42.43

Poodide tänaval jalutades ostsime ka vihmavarju ja sooja salli, mis läksid kohe kasutusse. Tegime tiiru vahval Budapesti turul, aga kuna lõunasöögiks ei olnud veel isu, otsustasime Gellerti mäe otsa ronida ja pärast ringiga tagasi tulla.


IMGP7092

Budapest jättis väga hea mulje. Mäe park on ilus ja sellel küljel, kust meie lähenesime, üsna inimtühi. Nii saime rahulikult nautida vaadet Budapesti uhkele vanalinnale ja Doonaule, suurtele lossidele ja kaunitele linnamajadele. Ungari pealinn on Euroopas suuruselt 7. linn, oluline finantskeskus ja paljude ajakirjade tiitlite omanik, näiteks: maailma kõige ilusam linn (UCityGuides), Euroopa 7. kõige idüllilisem koht, kus elada (Forbes) ja Euroopa kõige elatavam linn (EL elukvaliteedi indeks). Ei ole imestada, et Budapestist sai selle reisi Ragnari lemmik-koht – linn on suur, aga rahulik, puhas, turvaline, suurlinnale ebaomaselt immigrantidest kerjuste ja muu kontingendi vaba. Nii õdus, et peatuda võiks seal teine kord kauemgi – külastada terme ja käia mõnes nendest uhketest impeeriumiaegsetest hoonetest, imetlemas ehituskunsti ning näiteks kroonijuveele. Lisaks veel asjaolu, et lähedal asub sooja ja helesinise veega Baltoni järv oma kuurortite ja veinifestivalidega, kus veeta mõnusat suvist puhkust.


Niisiis, turul tagasi, jahtisime kohalikku sööki ja leidsime seda küllaga. Magus Langos ja kodutehtud limonaad on mu lemmikud, soolased toidud, ilmselgelt paprikaga, mis on ungarlaste põhimõtteliselt rahvusvili, rohkem meeste rida.


Rahvustoitu saab turu teiselt korruselt, kus pisikesi söögiputkasid on terve rivi. Nende ees, üle kitsa vahekäigu asuvad söögilauad ja –pukid. Kohalikke sellisel kombel söömine, üle laua veidi röötsakil, mööda trügivad inimesed pidevalt seljas nühkimas ja turulärmi rohkem kui raha eest, absoluutselt ei häiri. Mõnus ja ehtne : )


2014-05-13 15.41.04  2014-05-13 16.25.44

Pärast puhkust ja video monteerimist mahtuski pikka ja põnevasse päeva veel üks õhtune jalutuskäik selles armsas linnas, kaunilt valgustatud tänavatel imposantsete majade vahel. Kakao, mis oli nii rammus ja paks, et kvalifitseerus pigem soojaks šokolaadipudinguks. Ja tuttu. Esimest korda ilma külmavärinateta.


2014-05-13 20.15.22  2014-05-13 20.35.41  IMG_2550  2014-05-13 20.47.39

Horvaatia 2014 - päev 5, Budapestist Krki

Puhkepäevale järgnes jälle sõidupäev. Plaanid tegime vastavalt ilmakaardile. Kuna väike pilveauk tundus olevat Horvaatia põhjaosa kohal, tekkis võimalus, et saame õhtuks ikkagi mere äärde ja viibida riigis, mis oli meie reisi esialgu oodatud eesmärk. Sihiks sai Rijeka ja pikemaks plaaniks ikka Itaalia, kuna Horvaatiasse ennustati sadu veel nädalaks. Viienda päeva hommikul ei hakanud enam aknast välja vaatamagi, et kas ehk ei pea vihmariideid selga panema. Sadas ja sadas ja sadas. Balaton, mille ääres oli meil esialgu plaanitud peesitada, oli kuri, Zagrebi kohal lendasid hävitajad, vahepeal oli taevas tumedate pilvede vahel kargelt sinine, vahepeal väänasin kinnastest vett välja.


IMGP7129  IMGP7132  IMGP7140  IMGP7142

Rijekasse jõudsime üsna vara. Linn, ütleme otse, on täitsa kole, kui väike mereäärne kesklinna osa välja arvata. Piltide peal kaunis Krki saar, on aga seal samas, niisiis sõitsime pärast väiksest arupidamisr veel natuke edasi, saarele.


IMGP7159

Õnneks oli selle reisi esimeste päevadega alati nii, et kui ma millalgi päeva jooksul jõudsin korra mõelda, et how the f*ck did this sh*t happen, siis õhtuks oli ikka hell, yeeahhh! : ) Lõpuks ometi mere ääres! Lõpuks on päike väljas, lõpuks on ikkagi soe. Ja need vaated, ja, aaaaah need mõnusad teed, mida mööda sõita on selline lust, et vahepeal läheb meelest hingata. Horvaatia on ilusam, kui piltide peal. Õhk pehme ja tuul mahe. Mandrilt saab Krkile mööda kõrget silda, linn ise asub teisel pool saart ja on väga, väga armas. Õhus oli küll kerge plaan turistide kombel sobede uste taga käia – neid on seal tõesti palju, ent pärast esimest võtsime bookingu ikkagi lahti ja sõitsime navi järgi otse oma oranži villasse. Pärast Palanga kogemust selle “kõik kohad on kodumajutusi täis, ainult mine ja küsi”-jutuga meid enam ei võlu. Horvaatia turism elatub peamiselt sakslastest, seega keeleoskust läks esimesel õhtul seal kohe vaja. Sakslased on aga ka hinnad kõrgeks ajanud, sest nende käest on lihtne küsida nii palju, kui pähe tuleb. Seetõttu tegin edaspidi nägu, et keelt ei oska. Enamasti saab ka inglise keeles hakkama.


Hooajavälisel ajal nagu maikuu miskipärast on, ei ole majutuse hind aga nii või naa mingi eriline teema. Seadsime ennast ilusas, basseini, rõdu ja terrassiga villa Marcos kohe sisse, tegime peremehega ein kleiner Schnaps kodutehtud kangemat kraami, zwei tegelikult, ja ruttu linna šoppama – veini, juustu, sinki, saia, oliive – kõik loomulikult kohalikud ja kui head.


IMGP7176  2014-05-15 09.15.15

Ja kui paitav oli soe mereõhk armsa sadamakese promenaadil improviseeritud õhtusöögi ajal. Villasse kaasa ostsime veel neli pudelit veini ja esimene puhkuseõhtu oligi järsku käes. Veetsime selle oma kolmetoalise, täisvarustuses köögiga korteri suurel rõdul. Neli pudelit Horvaatia veini ei ole muideks palju. Liig on see, missugust solki Eestis veini pähe müüakse.


IMGP7162  IMGP7165  IMGP7174  IMGP7181  2014-05-15 09.28.33

Harjunud Eestis tarbima mitte üle kahe klaasi veini, kuna selle järel on olla juba täitsa purjus (sulgkaallane nagu ma olen), ei julenud liialdada puhkuselgi.  Kui Eestis müüdavate veinide omadus on teha kiirelt purju ja saata hästi ruttu tuttu, siis lõunamaa kohalikke veine tarbitakse seltskondlikel eesmärkidel, vahvate õhtute saateks, et juttu ja head äraolemist jätkuks kauemaks. Kvaliteetaeg. Hommikul magasid poisid küll natuke kauem ja olid ehk veidi vaiksemad, aga seda ainult esimesed pool tundi. Siis olid kõik sõiduvalmis, puhanud, õnnelikud ja ootusärevad. Ja kiisu leidsin ilmselgelt üles : )


2014-05-15 10.06.41

Horvaatia 2014 - päev 6, Krkist Lido Di Jesolosse

Olime Krki tulnud ka selle mõttega, et hommikul saame sealt praamiga järgmisele, Cresi saarele ja sealt teise praamiga mandrile liikuda. Imeilusa ilma ning piiramatu ajavaru korral oleks see suurepärane plaan, meil aga oli pretensioone mõlema suhtes. Seega otsustasime, et kiiremini jõuame kohale, kui sõidame jupikese Krki saart tagasi ja sealt edasi – Veneetsiasse. Kaardi järgi on see vahemaa umbes 300 kilomeetrit. Mõtlesime, et isegi kui läbime Itaalia ägedaid rannikuiteid mööda, oleme pärastlõunaks Veneetsias kohal – läks aga hoopis teisiti.


197  198Horvaatia ja Itaalia vahel on jupike Sloveeniat. Olgugi et meie jaoks oli see ainult transiitmaa, millel viibisime kokku heal juhul mõned tunnid, suutis see riik juba tsiklimeeste südamed võita – head ja laiad teed, ilus loodus, kaunid mäed, sõbralikud inimesed. Üsna erinev Itaaliast, milles Trieste oli esimene linn, kuhu jõudsime. Suur ja itaallaslikult kärarikas, samas (elegantselt?) hooletu ja lohakas. Muretu la bella vita õhkkond on Itaalias tuntav pea igal pool – on näha, et inimesed ei viitsi oma pead vaevata pealiskaudsete asjadega ja tegelevad rohkem ja südamega elu nautimisega.


209  DCIM100GOPRO  DCIM100GOPRO  216

Viitsimise all aga pean meie reisi kontekstis silmas eelkõige itaallaste maju. Teedeäärne üldpilt jättis riigist üsna lohaka mulje – väga palju on täiesti maha jäetud ja lagunevaid maju, varemeid mida ühelgi teisel maal ei ole nii arvukalt kohanud. Teiselt poolt on ka väga palju elumaju, mis jätavad hoolitsemata mulje ja tekitavad mõtte, et… ei oleks ju vaja üldse palju juurde teha, et oleks ilus ja hoolitsetud hoone, aga… seda nagu lihtsalt ei viitsita teha. Eks see ongi see ehtitaallaslik eluviis – sest päike ju paistab, ilm on kogu aeg soe, elu on rõõmus: inimesed ei tule selle pealegi, et muretseda mingi pudeneva krohvi või niitmata muru pärast. Muruniidukeid, muide ei näinud mina seal ühtegi, küll aga meest, kes tee ääres vikatiga heina maha tõmbas. Rahulikult, ilma kiirustamat, oma tegevust täielikult nautides.


202  203  206Meie mõnetunnisest sõidust Itaalia rannikuteedel kujunes aga üsna piinarikas heegeldamine suvalistel küla küla otsas võsavaheteedel. Vist seepärast, et pidasime Itaaliat oma unistustes imekauniks maaks, kujutasime ette, et kiirteele alternatiiviks olev tee kulgeb kindlasti mööda rannikut, kuidas siis teisiti saaks. Nüüd kaardilt vaatan jah, et tõepoolest – vähemalt täpselt sellel lõigul Triestest Veneetsiasse ühtegi mõistlikku enam-vähem otse kulgevat rannikuteed nagu ei olegi. Ilm oli küll juba soe ja vihma enam ei sadanud, ent päev suutis ikkagi üsna tüütuks kujuneda. Need teed olid tihedalt autosid täis, ikka ja jälle jõudsime külla, mis niigi aeglast sõidukiirust veel rohkem pidurdas, tee ääres polnud vaadata mitte midagi, kui väga üksikud vanad veinimõisad välja arvata. Mingil hetkel uurisime küll kaarte, et ikkagi kiirteele minna, ent see oli juba teist pidi liiga kaugel ja oleks suure ringi tekitanud. Üsnagi ristis hammastega istusime kella kuueni tsiklite seljas ja polnud ikka veel eriti kuskile jõudnud. Otsustasime, et aitab ja jääme esimesse võimalikku külakesse ööbima, et sealt hommikul Veneetsiasse minna. Olgugi et sihtkohani oli jäänud veel umbes 50 kilomeetrit, ei julenud vist keegi enam mõelda, et tunnike veel ja kohal.


199Niisiis külake – Lido Di Jesolo. Saab minu käest vist küll reisi kõige hämmastavama paiga tiitli. Kuidas, miks ja milleks on selline paik olemas, ei suuda ma praegu veel mõista. Linn, mis on ehitatud ainult ja ainult mere äärde puhkama tulevate turistide jaoks, on tihedalt täis pisikesi viiekorruselisi hotellikuubikuid, mis kulgevad kilomeetrite pikkuselt mööda rannikut. Kaugemale ehitatakse uusi aina juurde, mõned kinnisvaraarendused linna ääres on ka pooleli jäänud.


218  227

Kuna meie saabusime ajal ei olnud hooaeg veel alanud, toimus õhtune jalutuskäik kohati nagu kummituslinnas. Kõikide majade kõikide akende luugid on kinni, tänavatel pole enamasti näha mitte ühtegi inimest ja tibutehas veel ei tööta. Sellise nimetuse sai rand, millel on kilomeetritepikkused rivid päevitustoolidest, mille kollased varjud on veel kinni. Vaatepilt oli tõepoolest hämmastav. Millest ma aru ei saa, on: MIKS, peaks keegi tahtma veeta oma puhkuse siin, kus suvehooajal on tuhandetes pisikestes hotellikestest mustmiljon turisti, tohutu lärm ja trügimine igal pool ning teha pole mitte midagi muud, kui istuda päevad otsa oma päikesevarjukese all, igast küljest ümbritsetud teiste varjude ja suvitajatega. Isegi päikest võtta eriti ei saa, sest see on liiga kõrvetav.


223  224

Tõsi küll, šopingutänaval saab ka jalutada. See on rannaga paralleelselt kulgev tänav, millel Hiina kraami pakkuv poeke on poe kõrval, restoranid nende vahel. Meie seda läbi jalutada ei jõudnud, selleks on ta vist liiga pikk, sest lõppu ei paistnud eriti kummalegi poole. Kui oleks väga tahtnud, oleks seda aga rahulikult teha võinud, sest kesköö paiku, kui magama sättisime, ei olnud üksi poeke veel seda nägu, et hakkaks ennast ööseks kinni panema.


231Niisiis, kuidagi lõppes päev selles suhtes jälle hästi, et oli, mida vaadata ja mille üle imestada. Esimeste päevade kehvast ilmast hoolimata, ei tekkinud mul selle reisi jooksul ikkagi kordagi küsimust, et milleks mulle seda jama vaja oli. Kui aga oleks tekkinud, siis selles linnas – Lido Di Jesolos – oleks kindlasti aru saanud, miks tsikliga reisida on tuhat kakssada miljonit korda mõnusam, kui lennukiga : )


233  235  237