Pärast mitut pikka reisi võis juba uskuda küll, et seljad, jalad, käed ja tagumikud tulevad meie peade lennukate ideede ja sõiduisuga kaasa ning järgmine suurem ringreis algas 28. juulil. Nüüd juba Leetu välja ja seekord koos „saateautoga“, mis vedas meie telkimisvarustust ja mõningaid riideid ning kahte vahvat reisikaaslast.
Piiriületus Eestist Ainaži külas oli nii märkamatu, et kui poleks istumisest tundnud olulist teeolude muutust, poleks kohe aru saanudki, et oleme juba Lätis. Mõne aja pärast ilmus tee ääärde siiski ka vastav tähis ja meie Herilane sai kohe kohalikuks superstaariks : ) See, muide, ei olnud tal kaugeltki mitte ainus kord selle reisi jooksul fänne lõbustada.
Esimese peatuse tegime teeäärses Meke restoranis. Armas kohake laudadega õue peal või vana talumaja sees, maitsvad toidud ja mõistlikud hinnad – tasub minna järgmisel reisilgi. Tee Riiga oli juba vana tuttav ja möödus väga kiiresti. Mis teeolusid puudutab, siis sellele reisil õnnestus meil valida natukene parem marsruut: seekord vaheldusid lühemad aukude vahelt tee otsimise ja teepeenral kruusal sõitmise lõigud pikemate ideaalses korras uue kattega lõikudega. Positiivne, et teid Lätis ikka hoolega ehitatakse. Kui pärast esimest reisi suutsin loetleda vähemalt 10 erinevat viisi tõestamaks, et lätlased võivad olla Kuu pealt kukkunud, siis sellel reisil sain endas mitmeid kordi kahelda. Näiteks sealne hämmastav kaherealisel teel neljas reas sõitmise stiil on tegelikult ju päris mõistlik. Vähemalt näitab see, et autojuhid on viisakad ja arusaavad – kordagi ei tekkinud olukorda, et autojuht poleks tsiklit märganud või tahtnud märgata. Juba kaugel ees tõmbasid nad viisakalt teepeenrale (loe: paremasse sõiduritta) ja lasid mööda nii mootorrataid kui autosid. Ei mingeid ohtlikke möödasõite vastassuuna kaudu ega tähelepanematusest põhjustatud õnnetusi; olgugi et kiirused on kohati oluliselt suuremad, saab igaüks sõita endale sobiva tempoga ilma teisi takistamata. Eestis tundub, et autojuhid on mootorrataste suhtes pigem meelega kisulikud ja sätivad ennast igal võimalusel nimelt nii, et tsikkel jumala eest ette ega mööda ei pääseks. On, mida õppida küll.
Riias kohal, otsisime esmalt üles broneeritud Happy hosteli. Asub kesklinnast veidi eemal elumajade piirkonnas. Varasemale kogemusele tuginedes vaatasime enne arveldamist toa üle – renoveeritud ja soe, puhas, korras. Võiks öelda, et selle reisi kõige parem majutusasutus. Sellel ajal kui Herilane all autogramme jagas ja Ragnar duši all oli, tegelesin mina voodipesude sättimisega. Meie eelmisel külaskäigul legendaarsesse Jurmala Nemosse panin registratuuri laual oleval hinnakirjal tähele huvitavat müügiartiklit – voodipesu lõhkumine 2 latti. ? Asjast sain aru alles hiljem – Lätis nimelt on tekikoti auk hästi pisike ja pikemas ehk „vales“ küljes. Lisaks ei ole nurkades auke. Ooooo ooo, kui mitu korda ma mõtlesin, et ma rebin need tekikotid lihtsalt tükkideks! Või vähemalt kisun selle augu kolm korda suuremaks või või... ronime koos tekkidega nende sisse magama – niimoodi ei ole võimalik asju ajada. Nüüd siis, uuel katsel, et vältida tervet tuba täitvat mässamist igal pool lendavate linadega, lähenesin asjale rahulikult ja loogiliselt. Võib-olla lätlased ikkagi ei ole Kuu pealt kukkunud ka. Ja võib-olla lähevad kodused tekikotid nüüd ka ümberõmblemisele : )
Kõige tähtsamad asjad korraldatud, sõitsime trolliga kesklinna. Ühistransport on väga mugav ja korralik. Tegime mõned tiirud vanalinnas, mis (nii soojal ja päikselisel õhtul vähemalt) on imeilus. Tundub nagu oleks veidi suurem kui Tallinnas ja veidi paremini hoitud. Suured platsid on muidugi täidetud välirestoranidega, eripäraks aga see, et igaühes neist mängib elav muusika ja absoluutselt igale maitsele leiab midagi. Linnas ringi jalutades tekkis väike küsimus, et kes ja mis andmetel koostab majandusarengu statistikat. Riia tänavad on täis erinevaid maailmanimedega kaubamärke ja maanteede äärde jääb palju rahvusvaheliste korporatsioonide suuri hooneid, oma lennuliin veab kohale hordides turiste, trammid ja trollid on uhked ja uued. Kõige selle kõrval paistab Tallinnas toimuv nagu põhjendamatult suure egoga tobukeste omaette sagimine kuskil mahajäänud maailmakolkas. Igal juhul välja seda küll kuskilt ei paista, et Eesti oleks suurem heaoluriik kui Läti, pigem vastupidi.
Õhtusöögiks otsustasime katsetada kohalikku CiliPicat. Eelnevale Lätit kiitvale jutule sai see nüüd küll teravaks kontrastiks, sest saime tõeliselt ereda teeninduskogemuse osaliseks. Rahvast seal väga palju nagu ei olnud, laua saime lihtsalt ja oli vabu veelgi. Teenindajaid aga, ei teagi nüüd, kas neid oli palju või lihtsalt tundus nii nende tohutu pideva edasi-tagasi, siia-sinna sebimise pärast. Hoolimata sellest, meie oma nende käigutee ääres olevas lauas tähelepanu ei saanud. Kehitasime õlgu ja hankisime menüüd lõpuks ise. Pitsa ja pelmeenivormi välja valinud, asusime jälle pöidlaid keerutama. Pärast endi tulede ja viledega ehitimist saime viimaks ka teenindaja tähelepanu ja tellimuse esitatud. 20 minuti pärast lajatati möödajooksul lauanurgale joogid. Järgmise 20 pärast, kui joogid otsas, pelmeenivorm. See oli maitsev. Aga pitsa? Hallo, vabandage? Hallo? Me enam ei teadnud, kas nutta või naerda ja otsustasime hoopis poest uued joogid tuua. Samal ajal kui Ragnar sellega tegeles, õnnestus mul peatada teenindaja ja teada saada, et ta teab jah, et me pitsat ootame. Ja natukese aja pärast lisaks seda, et pitsa ooteaeg on veel umbes 40 minutit, sest kokk läks koju ära. Maksime arve. Kuna üks meist oli pehmelt öeldes veits tige ja teine lihtsalt hämmeldunud, siis ma jätsin targu enda teada veel ühe mainimistväärt asjaolu, millest Ragnar siinkohal esimest korda lugeda saab: minu sooja rummikokteili sees ei olnud rummi ka : ) Situatsioonikoomikaks see jäigi, õhtu kulges edasi mõnusalt ja heas meeleolus. Pikaks ei läinud, sest järgmisel päeval oli vaja ette võtta üks pikem sõit.
Hommikusöögi tegime juba linnast väljas esimeses väikses mereäärses külakeses. Ühe lati eest saime kõik selle: terve kotitäie koduseid pirukaid, maitsva kohaliku suitsuvorsti, krõpsud, puuvilja ja midagi oli nagu veel. Mõnus. Teel Kolka poolsaarele peatusime veel teeäärse suitsukalamüüja juures. Lätikeelsete kalanimetuste teadmine pole just meie tugevaim külg, venekeelsete oma polnud eriti kummalgi tehingupoolel. Õnneks on „skumbria“ rahvusvaheline sõna ja tänu sellele saime teada, et kuumsuitsutatud kujul on see imehea : )
Teel Kolkasse leidis veidi kinnitust Kuuteooria. Lätlased nimelt pärandavad põlvest põlve edasi seda teadmist, kuidas ühest linnas teise saab ehk teeviitade rohkusega nad just ei hiilga, ja viimased 30 kilomeetrit enne Kolkat polnud meil õrnemat aimugi, kus me oleme ja kas me üldse oleme õigel teel. Kuni järsku kohale jõudsime. Ilus rand, Saaremaa tuletorn paistab, vesi on külm, tuul natuke ka. Päike soe ja parkla endiselt tasuline.
Tee Kolkast edasi Leedu poole on üks pikk lõputu tühi suurepärase teekattega sirge, mitte ühtegi küla, mitte ühtegi inimest peale jalgrattamatkajate, mõni üksik vastu tulev sõiduk. Ainuke teeäärne suurlinna poole viitav silt ka muidugi põõsas, nii et õnneks läks, et meil kahepeale on neli silma, muidu oleksime ennast varsti Riiast avastanud. Nägime tõstetavat silda ja peatusime Ventspilsis. Pühapäevaselt vaikne, aga ei jätnud mingit kahtlust selles, et tegemist on uhke ja rikka linnaga. Asfaldiaukude parandamisega seal vaeva ei nähta, sest kõik teed, nii sõidu kui kõnni, on kaetud tänavakividega; igal pool õitsevad lilled; pargid, nii nagu kogu linn, on imeliselt puhas ja erinevaid lehmakujusid võib loendada sadu. Eks kui ikka oled üks Läänemere suurimaid naftat eksportivaid sadamalinnu, siis võid natuke ilumeele heaks priisata ka. Pikema peatus selles mõne arvates Euroopa ilusaimas linnas teeme kindlasti kunagi tulevikus. Täna oli vaja veel Leetu jõuda.
Oleks me varem kaardilt vaadanud, et Läti-Leedu piir on nii umbes 10 kilomeetrit enne Palangat ehk päeva sihtpunkti, oleksin ma ehk öelnud midagi muud kui et järgmise peatuse teeme piiril. Kujunes pikk sõidu-ots, aga õnneks on hea sõiduasend juba enam-vähem selge. Väike sirutamine niisiis piiripunkti juures, mis nagu ikka, on mahajäetud ja lagunev, ja edasi Palanga poole, et sõita Klaipedasse, kus ootasid meid reisikaaslased, kes olid otsustanud sealses hotellis toa broneerida. Jumal tänatud mootorrataste eest, sest tõenäoliselt (loodetavasti) mingi teeremondi tõttu, oli terve tee piirilt Palangasse ja sealt läbi kiirteele üks kilomeetreid ja kilomeetreid pikk eriti aeglaselt venivate autode tohutu rivi. Kui oleksime selle reisi autoga ette võtta otsustanud (mida me kindlasti ei oleks teinud, sest autoga ei viitsi me enam kuskil pikemalt käia), istuksime tõenäoliselt siini seal ummikus.
Klaipeda kesklinna jõudnud, olime pikast päevast väga väsinud ja maandusime olude sunnil samas hotellis, kus meie edasised resiskaaslased ennast juba sisse olid seadnud. Ühtegi head sõna mul selle väidetavalt neljatärni hotelli, Amber JaMidagi kohta öelda ei ole, nii et sellel pikemalt ei peatu. Kui, siis nii palju, et kuskile hinge hakkas tekkima tunne, millest hiljem ka teistest blogidest lugesime – leedukad ei ole eriti sõbralik ja külalislahke rahvas. Klaipeda ise, vastupidiselt meie miskipärast tekkinud ettekujutusele mereäärsest kuurortist, on hoopis suur ja kaugelt vaadates kõle, kõrgete majade ja hallide tänavarägastikega tööstuslinn. Ujuda seal sadama ja reostunud vee tõttu hoopiski ei tohi. Kesklinnas, kus meie hotellgi asus, oli aga tavapärane melu ja tänu parasjagu toimuvatele Merepäevadele eriti rahvarohke. Taaskord tiirud linnas ja jõe ääres ning õhtu kujunes veidi pikemaks. Järgmine päev oli planeeritud suhteliselt sõiduvabaks ka.
Kolmanda päeva hommikul viis praam meid Neringa poolsaarele. Praame läheb iga 20 minuti tagant, sõit kestab 10 minutit ja ülesõidu hind on väga mõistlik. Mida aga ei saa öelda keset poolsaart asuva teemaksukogumise asutuse kohta. Eriti kuna kohalikku teesse seda raha ilmselgelt ei investeerita. Vahetult enne Nidat käisime rannas. Mõnus kohakene tõelise rannabaariga ja merevaigu otsimise võimalusega. Rahvast ei olnud liiga palju.
Nida ise on linnake, mille kohta ei oska öelda muud, kui et õudselt nunnu. Täis pikitud imepisikesi puumajakesi nagu nukumajad, tohutult lilli igas aias, suveniire igale maitsele ja mitu kodust restorani igal tänaval. Majutusvõimalust kahjuks enam vist mitte – kohalike arvates oleksime pidanud selle juba eelmisel aastal ära broneerima. Sakslasi oli palju. Liivaluiteid imetlesime kaugelt, päris kõrbesse ega kujude mäele ei jõudnudki. Ega väga ei kahetse ka, sest Nida linnake ise on tõepoolest imearmas, päev oli imeliselt soe ja restoranitoidud hämmastavalt soodsad. Elu oli sõna otseses mõttes lill ja kuidagi märkamatult õnnestu meil seal ära veeta peaaegu terve päev. Kahju oli lahkuda, aga otsida oli veel vaja selle õhtu öömaja kohapeal Palangas.
Olime palju lugenud, et Palangale öömaja etteotsimisega ei ole mõtet vaeva näha. Linna sissesõit on täis oma majades soodsat tuba pakkuvaid inimesi. Nii see tõepoolest oli. Nii kui tee ääres seisma jäme, jooksid toapakkujad karjana kohale ja tiirlesid meie ümber nagu mesilased, igaühel ilusam, parem ja soodsam tuba pakkuda. Kuidagi istusid meie autosse noormees ja arvatavasti tema ema, kellega sõitsime „väga head, lausa suurepärast“ korterit vaatama.
Asus see kuskil äärelinnas, räämas laguneva koridoriga paneelmajas. Uksel tervitasid meid vanaisa ja noor poiss, nemad elasid keskmises toas, meie oleksime elanud äärmistest, 20 aastat tagasi venepäraselt sisustatud tubades. Mutt, olen selle sõna kasutamisel täiesti objektiivne, pani juba kõik paika, kes, kus magab ja et isegi telekat võime vaadata. Ka 20 aastat vana. Jep, just selleks me Palangale tulimegi, et kuskil äärelinna urkas lätikeelseid saateid vaadata. Hullupilguga vanamees korteris, väike poiss temaga koos ja mõte sinna ööseks jäämisest tahtis silme ette tuua kaadreid ühest õudusfilmist, nii et olime sealt väljas pool minutit pärast sisenemist. Mustlasemoor (või oli see tavaline tumedajuukseline ja tumedasilmne, kõva häälega räuskav ja kogu aeg midagi seletav leedu naine?) aga ei jätnud meid mitte rahule ja oli kohe jälle autos, et viia meid järgmist korterit vaatama. Siit õppetund: kui tahad Palangas tee äärest majutust otsida, siis võta jutule ainult need pakkujad, kellel on kaasas album korteri piltidega ja auto uksed hoia lukus! : ) Uus korter oli kesklinnas. Esialgu sõitsime tagahoovi, kus olid nõukogudeagsed garaažiboksid nagu meilgi veel mõnel pool lammutamist ootamas näha võib. Ainult et. Sinna olid ehitatud korterid. Seintesse aknakesed raiutud, uksed kenasti värvitud ja hobuseraudki peal. Mida veel, jõudsin ma juba mõelda. Meie korter asus siiski kolmekordse elumaja katusekorrusel. Oli päris ilus: mitu eraldi tuba, vanaaegselt, aga üpris stiilselt sisustatud, köök ja duširuum olemas, hind ka soodne. Pärast mõningat hääletõstmist saime muti lõpuks vait ja toast välja, et omavahel asja arutada. Väsinud ka, otsustasime jääda. Pärast aga, kui rahaga üles jõudsime, oli kuskilt nurgast välja imbunud korteris elav vanaema, kes voodipesu pesemise eest väidetavalt raha juurde tahtis. Summa ei olnud küll suur, aga mida veel tõepoolest: varsti nõutakse maksmist ka selle eest, et dušši tohiks kasutada, et tühja voodisse kedagi võõrast magama ei tooda ja et hommikul oma asjad tagasi saaksime, mis nad öösel ära on varastanud. Võtsin raha tagasi ja lahkusime moori sajatuste saatel. Elamused missugused, otsustasime neist selleks õhtuks siiski loobuda ja hakkasime läbi käima kesklinna hotelle ja kodumajutusi. Kuna me pärast Nemot enam eriti millegi üle ei imesta, siis võtsime toad hotellis, mis omal ajal on kindlasti olnud suur, uhke ja populaarne majutusasutus. Kui aeg on muidu edasi läinud, siis seal jäi see seisma koos hindadega. Tuba oli äärmiselt lihtne ja väikese lahtise värvi mahakraapimise ja uue pealekandmisega oleks seal saanud palju ära teha, selle eest oli ta aga esimesel korrusel ja rõduga ning mitte kaugemal kui 50 meetrit Palanga peatänavast. Kui öösel tohutus äikesetormis restoranist hotelli jooksime, ei saanud peaaegu isegi märjaks. Hoolimata ka sellest asjaolust, et kõigepealt hotellist mööda ja siis jupp maad tagasi jooksime : )
Palanga ise on üks kord käia lahe ja omaette elamus, aga tundub nagu oleks see oma parimad päevad siiski juba vanaemade ajal ära näinud. Vanaema rääkis, et tollel ajal oli see tohutu kuurort, kuhu Tartustki mindi liinilennukiga suveks puhkama. Lennujaam on tõepoolest suur, ainult et tühi. Nii Palangagi on tänapäeavl rohkem lihtsalt palagan. Ilus on küll, mõni restoran on väga väga uhke, pea igaühes neist on jälle elav muusika ja lauldakse vene, mustlas, leedu, mida soovite romansse, tohutu palju suveniire kahel pool tänavat ja igasuguseid meelelahutusvõimalusi.
Sellegi poolest ammendab see kõik ennast ruttu ja jätab kuidagi kunstliku mulje. Ei kujuta ette, et seal rohkem kui üheks õhtuks tegevust jaguks. Asjaolu, et leedukad tõepoolest ei ole eriti külalislahked, kinnitas ennast veel, muuhulgas sellega, et põhimõtteliselt terves riigis ei ole ühtegi turistisõbralikkusele viitavat inglise ega venekeelset juhtviita või silti. Välja arvatud üks.
Õhtu kohalikus restoran/ööklubis oli meeleolukas, muuhulgas sai näha paljast naist, ühe löögi knock-out’i ja seda, mis juhtub, kui keegi rahvast täis restorani juures pipragaasi laseb ja see inimestele peale lendub. Äikesetorm oli ka võimas.
Järgmine hommik algas äikesejärgselt külmalt ja vihmaselt. Vaatasime randa ka ja siis istusime kohvikusse, et edasisi plaane arutada. Siit veel üks õppetund: kui on reisimine suurema seltskonnaga, tuleb enne reisi kindlasti väga täpselt paika panna vähemalt marsruut ja reisi kestus. Et ei juhtuks nii nagu meil, et ühed tahavad ühte, teised teist ja lõpuks lähevad kõik koju. Ilm oli muidugi kehv ka, nii et ega väga muud poleks ette võtta saanudki, aga rohkem kui 600 kilomeetri pikkust tagasiteed otse koju oleks varem alustanud küll, kui kell neli päeval.
Sõitma hakates oli ilm hall nagu hallid Läti lehmad tee ääres. Vihma vaheldumisi tibutas ja sadas, sõita oli sellegi poolest mõnus. Millalgi veidi pärast Leedu-Läti piiri nägin kaugelt teepeenral pikutavat hundikoera. Vaatasin ja mõtlesin, et huvitav, mis ta siin niimoodi pikutab, kuni järsku eraldasid silmad pikka pruuni punupatsi, kahvatut nägu selle küljes ja kahte pruuni silma teraselt mulle otsa puurimas. Piirivalvur või ei tea, kes seal niimoodi kaitsvärvi riietuses ja koeraga tee ääres posti kõrval istus. Mõned lätlased ikka on Kuu pealt kukkunud ka. Preili mootorrattal igal juhul ehmatas korraks hinge kinni. Seda ehmatamist tuli varsti paaril korral veel ette, sest tegemist oli vailedamatult kõigi reiside kõige kehvema teelõiguga, täis vastikuid vesiseid auke, kaetud ei tea millega. Õnneks oli see lühike ja varsti jõudsime väga pikale pooleldi valmis remonditava tee alale. Sõit seal kulges palju kiiremini. Millalgi enne Riiat oli meie ees tohutu tume pilv, mis koos teega pööras kord siia, kord sinna. Meile peale ta oluliselt siiski ei tulnud. Ainult väiksemat sorti sahmakas, nii et paaril korral käis vesi vastutulevate veoautode alt lahinal visiirile ja lainena üle pea.
Eesti piirile jõudes oli ilm parem. Ainult et kottpime. Nii me siis sõitsime alguses hästi aeglaselt, kartes pimedust, teele hüpata võivaid loomi, konni, märga teed, kauguses sähvivat äikest. Vist üldse ei hakka proovimagi kirjeldada seda tunnet seal kahekesi, pimedas, vaikuses, ärevuses, värske öine suvetuul puhumas. Mootorrattal ja vaba. Esimene mõte, mis mul koju jõudes tekkis, oli et huvitav küll, kuidas ma seda viimast sõitu, seda tunnet, siis blogis nüüd kirjeldama peaks. Mis sõnadega? Pole olemas : ) Aga ära ei vahetaks seda mitte millegagi. Ragnar kirjeldab viimast reisipäeva nii:
"Palgangalt sõitma hakates otsustasime, et mina ja Kaisa ei sõida ühe jutiga Koiki, vaid ööbimine järgneva öö veel Riias. Polnud me ju nii pikka maad varem rattaga sõitnud ning ilm oli ka viletsamate killast. Tagasisõit algas kerges udus. Otseselt ei sadanud, aga õhk oli nii niiske, et iga natukese aja tagant tuli kindaga klaas puhtaks pühkida. Esimesed 100km sujusid suhtelisel kiiresti. Alustasime sõitu kõik koos neljakesi. Kert ja Julia autoga ees ja meie tsikliga järgi. Esimene peatus Liepajas, kus auto ekipaaž vajas tankimist. Otsustasime sõita edasi, kuna arvasime, et auto püüab meid kinni varsti niikuinii ja jääksime neile jalgu. Riia asus meist 200km kaugusel ning see oli määratud meie sihtpunktiks. Tsikliga sõites olen õppinud leidma igast olukorrast midagi positiivset ja mõelnud, et palju hullem oleks kui …
Kui olime 150km märjal ja libedal asfaltil, sõitnud terendas ees kuiv asfalt. Mitte midagi ei ole mõnusamat kui kuiv asfalt. Ma tõesti olin õnnelik. Kahjuks seda õnne kestis umbes 1km. Veider lõik, kus kõikide nende päevade jooksul ei ole vihma sadanud. Varsti tegime Lätis peatuse, et keha kinnitada. Sellel ajal jõudsid meile järgi ka Kert ja Julia. Sõime, vaatasime telefonis Riia hotelle. Kuna autoga resijatel oli kindel plaan Koiki sõita, otsustasime, et me ei pidurda neid ja nad võivad ees ära sõita. Auto lahkus ning varsti asusime meiegi teele. Järgneval 100km hakkas sadama. Sadas nii meeletult, et ma ei üritanudki enam aukudest ja vihmaloigust mööda sõita. Terve tee oli ühtlane oja. Ma ei üritanudki kiirust alla lasta. Omapärane elamus on, kui sellisel ilmastikuolul, mil jõge ja teed ei eristaks midagi, sõidab vastu rekka või buss ja see 100L vett nende rataste alt sülle lendab. Mõtlesin, et noh mis seal ikka, palju hullem oleks kui mul kiivrit poleks peas või kiivril poleks klaasi, siis mul tuleks läätsed ära.
Kuskil kaugel paistis tükike sinist taevast. See oli selline tikutopsisuurune, aga see oli nii fantastiliselt ilus. Näitasin seda Kaisale, aga nagu hiljem selgub siis ta ei näe enamus asju mida ma näitan. Varsti hakkasime Riiale lähenema ja rattal sai täis selle matka 999,9km. Peatusin, et sellest pilti teha.
Riiga lähenedes nägin tee ääres tuttavat autot – must Mazda 6, Kert ja Julia selle kõrval suitsu tegemas. Olin jälle kuidagi õnnelikum kui varem. Tore oli jälle kokku saada ja kuna vihma enam ei sadanud ja olime tuule käes ära kuivanud andis see jõudu edasi sõita. Otsustasime, et sõidame ka sellel õhtul veel Koiki. Vaatasime googlemapsi ja leidsime, et mõislikum on sõita ümber Riia ringiga. Tagant järgi ei olegi kindel, kas see on õige mõte. Peab selle otse tee ka ära proovima, et soovitada. Riiast Iklase sõit on juba sellel aastal selgeks saanud. Sõidutempo oli päris kiire kuna nüüd oli Koigi veel 300km kaugusel. Ikla jõudis kätte üllatavalt kiiresti. Tegime seal väikse pausi, sirutasime selga ning saime sellel õhtul viimast korda veel Kerdi ja Juliaga kokku. Nende kodutee viis läbi Lepanina. Uskusin, et eks me Pärnus jälle kohtume. Esimesed 20km Pärnu poole oli täitsa hea kuna õues oli veel valge ja ei sadanud. Peale seda läks hämaras ning avastasin, et mu tuled ei näita väga hästi. Võtsin ühe aeglasema auto sappa, kes valgustas kenasti teeääri. Sõitsin talle väga lähedal kuni Pärnuni. Suve pealinnas hakkas tibama ja oli juba öö. Pärnust läbi sõitmine oli ok kuna tänavalaternad valgustasid teid. Sellist üllatust, mis avanes pärnust välja jõudes ei oleks osanud oodata. Mu tuled ei näidanud mitte midagi. Nad suutsid valgustada ainult teeäärseid poste ja liiklusmärke. Ma polnud kunagi pimedas sõitnud ning see oli õudne. Jätsin tsikli kohe seisma ja küsisin mis nüüd saab. Kaisa ei saand vist olukorra tõsidusest aru. Üritasin tulesid puhastada aga nad polnud mustad. Järgnes kõige õudsamad 100km minu siiamaani elus. Meeletult kottpime öö, kuskil kauguses meeletu äike. Teel hüplevad konnad. Kergelt sadav vihm, tuled mis ei tööta. Tundus, et ma sõidan täiesti võõral teel. Mitte ühtegi autot ei tulnud vastu, mitte ühtegi autot ei sõitnud mööda. Mulle ei tundunud mitte ükski koht tuttav. Esimesed 20km sõitsin 60km/h kartes metsloomi ja kukkumist. Mida aeg edasi seda suuremaks kiiruks läks. Orienteerusin teepostide järgi. Sõitsin lihtsalt kahe postirea keskel. Esimene tuttav koht oli Vändra Konsumi silt. Oli ma olin õnnelik, et midagi on vähemalt tuttavat. Hakkasin ootama Säreveret. Seda ei tulnud ei tulnud ei tulnud ja vihma aina sadas. Mõtlesin et noh sadagu vähemalt ei sõida autod vastu, palju hullem oleks kui see tee oleks busse või rekkaid täis. Aegajalt läks mu mõte selleni, et mis saab kui ma nüüd kukun või tehni alt veab. Kuidas ma koju saan, kus ma olen, kus meie taskulamp üldse on. Palusin motojumalat et midagi sellist ei juhtuks. Küll see pimedus on ikka kole asi. Valges ju sellist muret ei oleks. Lõpuks tuligi Särevere, sealt edasi mängeldes Türi, paide ja lõpuks kodus. Imestusega nägin et Kert ja Julia ei ole ka veel koju jõudnud. Helistasin ja kohe nad saabusidki. Oleks teadnud et me nii lähestiku sõidame oleksin lasknud tal teed valgustada."
Kõju jõudsime niisiis neljanda reisipäeva lõpuks kella ühe paiku öösel, selja taga 1624 kilomeetrit, neist viimased 600 ja peale viimasel päeval, suhteliselt ühe jutiga ja kõige elamusterohkemad. „Nüüd on küll pikemast sõidust isu mõneks ajaks täis. Head ööd!“
Ja nii valmib blogi:
Ülejärgmisel päeval startisime kolmepäevasele Saaremaa reisile. Veel 565 kilomeetrit. Praamis nägime ajamasinaga reisivat Soome motoperekonda. Üle väina sõit on läinud nii kiireks, et praami-pelmeene, millest ma viimased 15 aastat nostalgiliselt unistanud olen, ei saanudki. See-eest müüakse seal nüüd maailma kõige paremaid kohupiimakooke. Plaanisin tagasi tulles terve praami neist tühjaks osta, aga nähtavasti oli keegi sama moodi mõtlev inimene minust ette jõudnud. On, millest järgmised 15 aastat unistada : ) Ööbisime ja kogu aja veetsime Mändjalas. Rand on ilus, aga vesi külm. Kämpingud tavalised. Kuna majakeste välivalgustus ei põlenud, osutus äärmisel otstarbekaks meie paarieurone telgilambike. Riputasime ta männipuule oksa külge ja muidugi unustasime ta sinna. Kui järgmisel õhtul pimenema hakkas, avastasime ta taas, ikka rõõmsalt säramas ja nii kuni selle ajani, mil ta kolmandal päeval oksa küljest alla võtsime ja ära kustutasime. Paari euro eest ikka saab ka veel midagi : )
Mändjala kämpingus töötab üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond, aga see on salajutt.
Surfiklubi on pisike, aga armas ja sealsed inimesed üle mõistuse sõbralikud.
Ja jumal tänatud, et Orissaares ka tankla on. Või mine tea. Äkki järgmisel praamil oleks kohupiimakooki olnud : )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar