Esmaspäev, 24. juuni 2013

"Lähme Rakverre sushit sööma"

24. juunil, kui puhkus oli just alanud, ilm ilus ja sõiduisu vastav, otsustasime, et teeme väikse lõunasöögitiiru Rakverre. Olime hiljuti saanud infot, et teele jäävad imeilusad Äntu järved ja mõtlesime needki üle vaadata. Tõepoolest - vaatepilt oli maaliline. Kolm veekogu, nendest Sinijärv kõige selgem, mis paistavad läbi kuni põhjani isegi oma 8meetrise sügavuse juures. Ujuda külmas allikavees ei tahtnud, küll aga kala püüda. Viimane jäi siiski lühikeseks, sest noh, seda oleks ju näinud, kui kala tuleb : ) Ühtegi ei paistnud ja suundusime edasi matkarajale. Kogemata eksisisme võlumetsa, mis juba kaugelt väga magusalt lõhnas. Maa punetas metsmaasikatest ja marjad olid niiiiiii suured. Kõht täis, tegime ilusa metsa all veel tiiru ümber järvede ja siis läksime hüljest otsima. Hüljest jah. Äntu-Nõmme matkarada lõpeb kalakasvatusega, kus lisaks suurtest kuldselt helkivatest kaladest kubisevatele basseinidele saab näha ka päris hüljest. Väga lahe kutt, mängis vee all luurekat ja tegi muud nalja - tuju tal väga hea ja kõht ilmselgelt täis : )


Äntu Sinijärv

Kui lõpuks Rakverre jõudsime, olid kõik asutused juba kinni. Või endiselt kinni - Võidupühapäev ju. Leidsime restorani keskväljakult ja Ragnar, kes nagu ikka alguses vedama, pärast pidama ei saa, tuhnis neti kalaentsüklopeediast välja järve, kus on suuuured kalad. Asub Vihulas. Kala ei näinud, aga tuulik on küll ilus.Kalapüük Eneselegi ootamatult leidsime ennast varsti põhjarannikult. Vaatasime Altja kõrtsi ja vahvaid kalurimajakesi. Mere äärt mööda muudkui edasi sõites jäi meile ette silt viitega Vergi sadama poole. Koht, millest kunagi isegi kuulnud ei ole, tuli üle vaadata. Järjekordne kena paik ja sõbralik kõrtsi pererahvas, kes, hoolimata sellest, et asutus õhtuks suletud oli, meile ikka jäätist ja kohvi müüs. Nautisime ilusat vaadet, mahedat meretuult, tutvusime sadama atraktsioonidega ja tegime teadagi mida : ) Kala, seekord õnneks, ei saanud, sest:
a) seda kiljumist oleks Tartusse kuulda olnud,
b) kes kiljumist ei kuulnud, oleks Postimehest lugeda saanud, kuidas Vergi sadamas naine kala püüdes suurest ehmatusest purdelt vette kukkus jpm.


Vergi sadam

Sõit jätkus Võsule. Sinna peab kindlasti pikemaks tagasi minema! Juba traditsiooniks kujunev okou-kütsus-saab-kohe-otsa-olukord sai seekord edukalt päästetud Haljalas. Kui lõpuks koju jõudsime, oli väljas juba pime ja järjekordsed mõnisada kilomeetrit kogemata maha sõidetud. Sushit ei saanudki, aga väga väga väga vahva päeva küll! : )

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar