Õhtusöögil oli kokku lepitud, et esialgse plaani järgi me niimoodi enam edasi ei sõida. Tegime muudatused vastavalt ilmakaardile, mis järgmisteks päevadeks lubas Horvaatiasse lausvihma, ning otustasime minna Budapesti ja sealt edasi Itaaliasse.
Zakopanesse olime tulnud eesmärgiga näha ilusat Tara mäestikku ja matkata lähedal oleva maalilise Morskie Oko mägijärve äärde. Ilusa ilmaga on see paik tõepoolest imeline. Vaated on ilusad, mägiküla armas, pärast suusahooaega juba äärmiselt rahulik, ent mitte veel väljasurnud. Hotell Diamond’s oli väga soodne, veidi retrokas, aga siiski ilus ja korralik. Ilm aga oli sellel korral täiesti meie vastu – kohalikud nii Zakopanes kui ka Budapestist kui ka edasi Horvaatias ütlesid, et sellel ajal peaks olema 20-25 kraadi sooja ja päikesepaiste, ent 2014. aastal on ilm täiesti võimatu. Niisiis, tegime rõdult oma pildid oletatavatest mäetippudest ja kõrgetest kaljuseintest, mis pidid küla igast küljest uhkelt ümbritsema, ent pilvedest välja ei paistnud, ja hakkasime teele sättima.
Ilmselgelt oli kuiv, kui me seisime ja hakkas sadama kohe, kui tsiklitele saime. Sõitsime läbi mäestiku Slovakkiasse, mis jättis endast unustamatu mulje nii heas kui ka halvas mõttes. Võib arvata, et suusakuurortid on ilusad ja uhked ning suurlinnad arenenud, ent väikestel teedel nägime hoopis teistsugust Slovakkiat. Väga palju vaesust, väga palju mahajäetust ja kõhedust. Kuna teed jooksid enamasti mööda kaljuseina, avanes mitmel pool teelt vaade all olevale agulile, kus hämmastaval kombel püsti seisvate nelinurksete lobudike vahel pisikestel tänavatel oma asju ajasid tõmmud, peaaegu mustad mehed ja kraaklesid kriimulised poisikesed. Käis päriselu, ellujäämise nimel. Hirmujudin käis läbi siis, kui ühel hetkel avastasin, et olime ühele agulile lähenenud teiselt poolt, alt. Meist paremale, üles mööda kaljuseina kõrgus favela täpselt nagu kaadritel Riost. Tean, et need, kes seal elavad, on ka inimesed, ent need loomalikud tapjasilmad, mille pilguga minu omad kohtusid, ei lähe iial meelest. Tekkis ettekujutus küll, et kui sellises kohas peaks tsikliga midagi juhtuma, pandaks meid vist elusalt nahka. Kõrvadesse tulnud info, et Bratislavas filmiti “Hostel” adrenaliinikogust veres just ei vähendanud : )
Mägedest alla oli sõit aga imekaunis. Teed olid jällegi suurepärased ning loodus näitas oma kõige ilusamat külge. Üle kitsaste mägiteede kaardusid suured puud laiade roheliste lehtedega, moodustades tunneleid ja koridore. Metsad olid uhked ja võimsad nagu oleks sattunud muinasjuttu – džunglisse või päris õigesse vihmametsa. Alla jõudes selgines ka ilm pisut, ning peeglitest nägime, kuidas pilvede hajudes ilmusid nähtavale kõrged lumised mäetipud. Ilus.
Suurest pingelangusest, et röövliküladest pääsesime, ja rõõmust, et hetkekes ei sadanud, läks korraks kaduma valvsus. Ja mis juhtub, kui korraks tähelepanematu oled? Ikka õnnetused. Kohe. Raudteed ületades ristusid meie teed külje pealt kastikaga. Õnneks oli hoog mõlemal väike ja teel vist natuke ruumi. Ei kukkunud, Mürka ja meie jäime terveks. Kergelt kannatada sai küljekohver ja paigast nihkus… veelmingiasi, ent, olgugi et pole naljakoht, olid meie vigastused oluliselt väiksemad, kui kastikal, millelt pahtlit lendas igasse ilmakaarde. Eks sõidukijuht isegi teadis, et saia sellest …autost nii kui nii enam ei tee. Suruti kätt ja sõideti edasi. See oli esimene ja viimane ehmatus vähemalt sellel reisil ja loodetavasti pikaks ajaks, sest valvsust me enam käest ei lasknud.
Olgugi et Zakopanest Budapesti on otsemat teed tulles maad vaid 320 kilomeetrit, suutsime jälle kuhugi ära paigutada terve pika päeva. Preilil oli nii palju tegemist ringivaatamise ja sellest tekkinud emotsioonidega, et halva enesetunde peale mõtleiseks ei olnud aega, ja lõpuks see kadus üldse. Nüüd tagantjärgi ei teagi, kas oli see külmetamisest või sellest, et olin eelmise õhtu viimaseks sõiduotsaks unustanud tropid kõrva panna ning seetõttu oli pea paks ja kuumav. Ilma kõrvatroppideta ei tohi pikka maad sõita.
Ilmateema oli juba nii absurdeks muutunud, et ajas naerma. Mõtlesime, et meie reisi pealkirjaks saab “Bring The Rain Tour” ja sõidame Saharasse välja, sest vihm käib meiega kaasas absoluutselt igal pool. Pärast Slovakkia-Ungari piiri säras taevas juba päike, ent vihma ladistas ikka hoolega. Tasapisi see lakkas, kuid pikakas ajaks jäi meid saatma üks must pilveke, mis muidu juba selges taevas ikka meie kohal hõljus. Ungaris läks ilm lõpuks ikkagi soojaks ning suurima rõõmuga kadusid seljast vihmariided. Me kõik oleks tahtnud need otse prügikasti saata, ent… igaks juhuks ei julgenud seda lootust, et me enam rohkem vihma ei saa, hellitada keegi.
Pikk ja tuuline sõit mööda igavat kiirteed ja olime Budapestis. Päike säras siis juba korralikult. Linn oli ilus, niiskus riietest peaaegu kadunud ja meeleolu suurepärane. Leidsime parima majutuse ja mälestused järjekordsetest päevastest vintsutustets hakkasid tasapisi tuhmuma. Otsustasime, et järgmine tuleb puhkepäev, tegime korraliku õhtusöögi ja, kellel varem, kellel hiljem, oligi kolmas sõidupäev õnnelikult läbi saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar