See päev, mida me olime pikisilmi oodanud ja hoolsalt planeerinud juba eelmise hooaja lõpust alates, jõudis kätte laupäeval, 10. mail 2014. Ootamine oli pikk olnud, sest eeltöö oli põhjalik. Terve talve vaatasin internetist pilte nende paikade kohta, milliseid kindlasti tuleb külastada – Zakopane mägikülad lumiste kaljude all, maaliline Morskie Oko mägijärv, imeilus Piltvice looduspark koskede ja kristalliste järvedega, Horvaatia roomaegsed külakesed ja nii edasi ja edasi. Kõik potentsiaalsed ööbimiskohadki otsisin välja, üks sobe (kodumajutus Horvaatias) ilusam kui teine, ja kujutasin ennast villa basseini äärde pärast värskendavat hommikust ujumist kodutehtud apelsinilimonaadi nautima – päike, meri, soojus ja lõputult mõnus olemine.
Koigist alustasime sõitu kell 8. Kui ma õigesti mäletan, siis keegi ütles, et ilm oli sõitmiseks suurepärane. Pilvealune ja jahedapoolne – külm ei hakanud, palav ka mitte. Pärnus saime kokku Arvoga ja Häädemeestel Erkoga ning sõit läbi Läti ja Leedu võis alata. Esimese peatuse tegime Iecavas. Selleks ajaks tuli päikegi välja.
Lätis on nüüd ka euro, aga hinnatõus sinna veel jõudnud ei ole. Kohv ja söögid vähemalt teeäärses Hessis olid pea poole soodsamad kui Eestis. Kütus aga endiselt veits kallim. Järgmise sõidulõigu ajal hakkas vahelduva eduga vihma sadama, ent teises peatuses, oli see ühes linnakeses veidi enne Läti-Leedu piiri, oli päike taas väljas. Korraks mõtlesime vihmariided peale visata, aga mõtteks see jäi, kuna parajasti seisu ajal oli ilm ikkagi ilus. Senine väike vihm ei olnud kedagi heidutanud, kõik olid rõõmsas tujus, põnevil ja äärmiselt seiklushimulised. Jätkasime sõitu… Ja siis see algas… [Tunnen, et edasise kirjeldamiseks pean ennast veel veidi koguma. Hetkel, reisi 6. päeva hommikul seda teksti kirjutades istun villa terrassil Krki saarel, naudin ilusat vaadet mägedele ja punastele katustele. Kell on kohaliku aja järgi 9 ja poisid magavad alles, sest noh.. kohalik vein on väga hea ja tuleb prisketes pudelites. Nägin basseini ääres ühte väga tähtsa olemisega kassi jalutamas. Kohalik boss. Lähen vaatan, kas leian üles].
Misasi algas? Lühidalt öeldes viis päeva lausvihma, külma ja tugevat tuult. Leedu piiril vaatas meile vastu mustjassinine taevas ja ajasime vihmariided selga. Sellel korral ei käinud rekkade alt tulev vesi õnneks küll otseselt üle pea, aga selle eest jätkus sadu kauaks – tundideks ja tundideks. Alles õhtul, kui olime jõudnud Poola, pilved hajusid. Meie esimene öömaja oli üsna piiri ääres, Suwalki linna lähedal. Tänu navile, mis oli seadistatud kasutama tsikliga läbitavaid otseteid, jõudsime sinna läbi Wigierski rahvuspargi. Igati oma nimetust väärt paik – sissesõidul võttis meid vastu suur-suur kull, teeäärde jäi ulmeline roheline mülgas nagu muinasjutufilmis ja kruusateedel mässamine pühkis külma kõikidest vihmakombedest. Sinna külavaheteedele jäi ka teelõik, mis oli nii hoolsalt lapitud, et seda päris algset teekatet enam kuskilt ei paistnudki. Lapike lapis kinni, ilus kirju ja korralikult kolistav – läks see reis ikkagi offroadiks ära : ). Silmade särades jõudsime armsasse ja rahulikku Hotel Holidaysse. Maailma pikim kuum dušš esiteks, siis tiir alla, palvega majas küte sisse lülitada, radikad maksimaalsele kuumusele ja kogu sõiduvarustus kuivama. Hea on reis planeerida nii, et pika sõidupäeva öömaja võimaldab korralikku õhtusööki samas hoones, ning eriti oluline on kaasa pakkida asendamatu McTeip.
Õhtusöök Holidays oli suurepärane ja rikkalik. Samas täiesti privaatne, sest olime majas vist ainsad külalised. Ka hinnad Poolas on mõistlikud – kõige kallim artikkel meie veisepraadidest ja tohutust eelroavaagnast koosnenud õhtusöögist oli klaasike konjakit. Külma ja niiskuse tunne unustatud, oli olnud vahva esimene sõidupäev, mis lubas väsinud, aga nii õnnelikena tuttu minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar