Ööga olid ära kuivanud riided ja ühed saapad. Teised mitte. Reisientusiasm oli sellegi poolest täielikult taastunud, ehk isegi suurenenud. Kohvrite pakkimine ja tsiklite sättimine läks eriti ladusalt ning kell kaheksa hommikul olime sõiduvalmis. Aga ilm? Oli pilves ja vihmapüksid läksid igaks juhuks kohe jalga.
Sõita saime ehk 30 minutit, kuni esimeses tanklas ajasime selga kõik vihmariided, sest alles äsja üsna lubavana tundunud ilm oli muutunud jäiselt külmaks, teravalt tuuliseks ja ilmselgelt vihmaseks.
Selle päeva eesmärk oli sõita läbi Poola Zakopanesse, mis on Poola-Slovakkia piiri lähedal, Tatrates asuv mägiküla. Ümbritsetud kõrgetest lumistest mäetippudest ja varustatud vahvate kurviliste mägiteedega. Niisiis, pikk ja tavaline sõidupäev.
Mida öelda Poola kohta? Täiesti tõele vastavad kõik jutud teedel liikuvate rekkade kohta. Kohe, kui Leedu-Poola piiri ületasime, tekkis neid ei tea kust järsku teedele ja teede äärtesse sadade kaupa. Kust nad niimoodi välja ilmuvad, ei tea. Leedus neid nii tohutult palju igal juhul ei olnud.
Poola läbimiseks oli meile sattunud pühapäevane päev. Ei saa kinnitada mõnel pool toodud infot, et pühapäevad on rekkavabad. Teedel oli neid ikka, ent võimalik, et vähem kui teistel päevadel, sest sõitu nad otseselt ei häirinudki.
Täiesti kümne aasta tagusesse aega jäävad aga hirmujutud Poola kohutavas seisukorras teedest ja koledatest, lagunevatest küladest. Transiit-teed on suurepärases korras ning külad ja majad vähemalt selle tee ääres (nr 19 Poola idakülge pidi Krakowisse) imeilusad. Ei tea, kas põhimaanteede ääres tegeletakse tahtlikult potjomkinlusega või ongi Poolast viimaste aastatega saanud rikas ja edukas riik, ent vaated olid enamasti nii armsad, et… hirmus tunnistada, aga Poola läbimine isegi tsikli tagaistmel oli kohati lausa lust. Poolakad on sügavalt usklikud – roomakatoliiklased. Seetõttu jääb teede äärde väga palju kirikuid, millest suurem osa on uued ja imestamapaneva arhitektuuriga eestlase jaoks, kes on kirikuna harjunud ette kujutama (punastest) tellistest konkreetse püramiidikujulise torniga sajanditevanust hoonet. Huvitavad ja ilusad on ka poolakate surnuaiad. Tahaks välja uurida, miks ja kuidas nad selliseid uhkeid kivisarkofaage kasutavad, aga kõikidele päringutele tuleb googlist vastus seoses vampiirihaua leidmisega : ) Igal juhul on kõik need uhked kivikalmud vähemalt pühapäeviti värskete lilledega kaetud. Kadunuid peetakse väga meeles ja surnuaed ei ole kaugeltki selline õõvastav koht nagu on kodumaised. Lisaks sõitsime läbi ühest külast, mis oli eriti uhkelt ehitud ja kirikud paavsti piltidega kaunistatud. Oma arust tegime nalja, et paavst elabki siin, aga vot, mis kodus suvalist ajalehte lugedes välja tuli : )
Inimestena tundusid poolakad toredad ja sõbralikud. Eks nad peavadki olema, sest elamiskultuur justkui väljendab nende soovi ninapidi koos ja inimeste lähedal olla. Vere poolest puhas eestlane (need teatavasti ehitavad oma maja naabrist nii kaugele metsa sisse, kui võimalik), oli ka minu jaoks hämmastav, miks peaks keegi tahtma paigutada oma magamistoa akna kahe meetri kaugusele transiitteest, mida läbib päevas tuhandeid mürisevaid ja kolisevaid rekkasid, õhusaastest rääkimata. Poolakad aga tahavad. Küla on tõepoolest külas kinni, neid läbivatel maanteedel on pikad järjekorrad valgusfoori või pisikese ringtee läbimist ootavatest veoautodest ja nende kõrval jalutavad kohalikud pole seda nägugi, et mõtleks oma laste kasvatamiseks mõne rahulikuma paiga valida.
Küla külas, foor fooris kinni ja aeg-ajalt ette jäävad rekkad sõidutempole muidugi hästi ei mõju. Sadanud oli terve päeva ja hakkas juba kergelt hämarduma, kui saime läbi Krakowist ja tegime peatuse bensukas, kust Zakopanesse jäi sõita veel alla 100 kilomeetri. Lahedad mägiteed, nii tunnijagu veel ja oleme kohal, jess, ma mõtlesin. Need kaks asja aga ühte lausesse kindlasti ei käi. Sõidu algus oli paljulubav. Tee üles mägedesse läks järjest huvitavamaks, vaated muutusid aina ilusamaks ja pikast vihmas sõitmise päevast veidi niiskeks muutunud silmad üha säravamaks. See sõit oleks tõesti olnud väga lahe, kui ilm poleks meid ikkagi totaalselt alt vedanud. Tunnijagu sõitu oli suurepärane, mida aga ei juhtunud, oli kohalejõudmine. Mägiteedel võtab 100 kilomeetri läbimine ikkagi 2-3 korda rohkem aega kui tavaliselt ning lootus, et ka see päev saab pikast vihmavintsutusest hoolimata ilusa lõpu, hävis järgmise tunniga täielikult.
Läks kottpimedaks, hakkas sadama paduvihma ning kõrgemale jõudes temperatuur aina langes. Ellujääjateks häälestunud režiimil jõudsime lõpuks kohale – “sooja” oli vahepeal olnud 3 kraadi. Tsiklilt maha tulles ei olnud mõtet otsida kuivemat kohta, sest parkla lainetas. Vihma polnud seal aga siiski kaugeltki mitte nii palju kui minu saabastes, millest kõndides jäist vett välja lirtsus. Vabandused tahaks saata hotelli töötajatele – pärast meie asjaajamisi retseptsioonis nägi fuajee välja, nagu oleks sealt veesõda üle käinud.
Pikk tulikuum dušš ilmselgelt tehtud, mida me siis seekord kuivama panime? Lisaks kõikidele riietele, saabastele ja taldadele, võtsime lahti ka kiivrite põsepadjad ja voodrid. [Mõtlen sellele hommikule Krki saarel, kui alustasin blogi kirjutamist ja tundsin, et ei suuda praegu.]
Kutid tellisid takso ja sõid õhtust restoranis, kus, hoolimata sellest, et nad olid ainsad külalised, mängis elav muusika ja serveeriti rikkalikumaid toite ajuvabalt väikese raha eest. Preilil aga, topelt kuumale dušile, kahe paksu lambavillateki alla ronimisele ja ärajoodud Coldrexile vaatamata, ei hakanudki enam soe. Järgmisel hommikul oli mul palavik, polnud mingit ettekujutust sellest, kas ja kui kaugele ma veel üldse sõita saan ning seda, kuidas kõlas: “Paneme su siis Budapestist lennuki peale,” ei taha üldse meenutada. Olid kriitilised hetked ja kui tavaliselt on mul kombeks leida igas asjas midagi head ja lõpetada jutud positiivselt, siis praegu õnnelikku lõppu ei tule. Zakopanesse lähen aga kindlasti ükskord tagasi ja talle teen ka veel halba ilma ja kurba jutu lõppu : )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar