Hommikusöögilauas otsustasime minna vaatama põhja Montenegrot ning panime teekonna selliselt, et ei peaks ühte teed kaks korda sõitma. Läksime läbi pealinna ja Kolasini ning sihtkohaks oli Tara kanjon.
Peale Kolasini linna hakkab üsna varsti looduspark ja teed lähevad huvitavaks. Lisaks on teed autodest üsna tühjad ja saab mõnuga sõitu nautida. Kuna mina ja Harrukas suuremad asjad kallutajad pole, siis oli meil tihti nii, et Siim ja Veiko kallutasid ennast eest ära ning ootasid mind jälle järgi.
Esimese pikema peatuse tegime Tara silla juures. Koht on küll turistikas aga täitsa vaatamist väärt. Julgemad ja hulljulgemad saavad mööda trossi ennast üle kanjoni libistada, aga ei olnud meil seda julgust või hulljulgust. Mäletan, et üks mu reisikaaslane Meelis jäi sinna vististi isegi rippuma kahe kuristiku vahele.
Sild oli vägev. Ei mingeid huvitavaid muid fakte.
Veiko arvas, et sillalt võiks saada ikka benjit teha. Trosslaskumine on pussaarikutele.
Tegime seal samas lõuna, imetlesime enda ilusaid rattaid ja panime mägede poole ajama 
Harrukas sai mägedega kenasti hakkama
Milka reklaamivõtted
See oli täpselt selline Montenegro mida ma ette kujutasin.
Harrukas on mul tubli. EI ole ükski tõus talle liiga järsk või laskumine liiga sügav. Lihtsalt tuleb rahulikult kulgeda.
Mägedes on midagi seletamatut
See vaade on põhjus miks rattale istuda ja sõita
Seal puhkaks jalga küll.
Laskumine Tara kanjoni suunas.
Päev oli veel pikk. Õhtuks oli plaan jõuda kuhugi Horvaatia rannikule peale Dubrovniku. Andsime aga hagu ja mingil hetkel bronnisime bookingu järgi ühes väikses külas rannaäärses tänavad 2 toalise apartmenti.
Tara kanjoniga läks siis natukene nihusti, et planeerisime enda sõitu veidi valesti ja laskumisel jõudsime kanjoni algusesse või siis lõppu. Ühesõnaga kuna meil oli tiba kiire, kell hiline ja 200km veel sõita, siis jätsime päris kanjoni teiseks korraks
Kell oli umbes 21:30 kui bookingu kaardi järgi majutuspaika jõudsime. Noh sellega sai parajat tralli. Kõigepealt teda seal ei olnud, kus ta bookingus pidi olema. Peale seda kui olime vahendusfirmaga asju ajanud ja linnast sinise kliediga naist ostsinud, tuli host meile autoga järgi. Noh see juba tähendas seda et ega see majutus ikka seal mere ääres pole. Juhatas siis üle tee nr 8 viimasesse pellarisse. Üritasin siis selgeks teha, et meil nimetatakse seda tüssaarikuks, kui kaardil olete asukoha pannud üheks aga tegelikult on teine. No nad ikka seletasid et me ise oleme lollid. Peale mõningast auru väljalaskmist stiilis "no fuck you, no fuck you" tühistati meie majutus ära ja saime rannast uue majutuse.
Kiire pesu ning tahtsime veel sööma minna. Paraku oli restoran juba kella 23st kinni. Samas terassil istus kelner kes meid varasemalt oli usinalt ööbimiskohta ja muuga aidanud. Vend kutsus meid aga terassile ja ütles et pole propsi, nad viskavad aga uue puu pliidialla.
Nagu imeväel oli laud kaetud ja hetkega head paremat täis. Tänasime viisakalt vana, jätsime korraliku tippi ja olime jälle rõõmsad.
Hea päeva puhul väike proosit
Ja hops laud kaetud hea ja paremaga
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar