Et siis hommik on õhtust targem. Erinevalt mõnest teisest vaprast ärkasin ma mõnusa selge peaga ja tegin 3km hommikujooksu.
Kuna ülejäänud Kotor oli üsna trööstitu ja hommikune virkus sees, tegin ettepaneku siiski kohe edasi põrutada. Saime hostiga kuidagi arved klaaritud ja minekut.
Peale 2km sõitu selgus, et eilsed rummid ei mõjunud Veikole kõige paremalt ja ta jäi meist maha veel taastuma. Eesmärk oli sõite üles Kotori mäele ja sealt alla Sveti Stefani lebotama.
Mäkke lähevad järsud 29 seperniiti aga üles jõudes on vaade lummav.
Üleval mägedes langeb temperatuur vahepeal 20 kraadini ja madalamale. Tagiga on jälle mõnus olla.
All Kotori linn
Sõitsime veel edasi Lovencini rahvusparki ,aga sealne mägi koos piletiga oli juba suht turismikas.
Kellegi meile mitte väga olulise mehe sarkofaag.
Mingil ajal oli ka Veiko taastunud ja jõudis meile järgi.
Mäel plaane tehes, filrtis Veiko mõttega, et ei viitsi enam rannikule tagasi sõita ja paneb kohe põhja poole. Arvutasime järelejäänud päevi ühe ja teistmoodi ja tundus, et on veel aega varbaid vees jahutada.
Võtsime Siimuga suuna Sveti Stefani ning Veiko järgnes meile sinna väikse ringiga.
Sveti Stefan on peamiselt tundud väikse saarekese poolest kus on udupeened hotellid ja restoranid ning kuhu proletariaate niisama ei lasta.
Üks reisi mõnusamatest osadest on peale majutusse jõudmist ja inimeseks saamist külm õlle ja amps teha.
Õhtut nautisime hotelli terassil restoranis ja vaatasime kuidas rikkad elavad.
Järgmine päev oli plaanis vaba päev..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar