15. juuli
Viimasel Kreeka päeval pakkisime asjad ning läksime Meelisest lahku mõttega et kohtume veel Budapestis. Kreeka liiga väga ei imponeerind. HInnad olid võrreldes Rumeenia ja teiste riikidega kallimad ning midagi erilist seal peale sooja kliima polnd.
Seadsime Margusega suuna Makedooniasse, et õhtuks jõuda selle pealinna Skojpesse. Kreeka ja Makedoonia piir on tänu Kreekast tulevatele pagulastele tugevalt valvatud. Üldse tundus, et Makedoonlaste ja Kreeklaste suhted pole kõige paremad. Kreeklased ei pea Makedooniat erialdi riigiks ning üheks tüliõunaks paistab olevat ka Alexander Suure päritolu. Peavad mõlemad rigid teda enda kodanikuks ja sangariks.
Makedoonia oli aga ilus. Siledad ja laugete kurvidega teed, puhtad teeääerd, sõbralikud inimesed. Skojpes võtsime läbi booking ühe korteri. Viimastel sõidukilomeetritel hakkas sadama ning olles korterisse jõudnud läks korralikuks tormiks. Vaatasime rõdult äikesevihma ja lasime õllel ja kohalikul saial hea maitsta. Peale vihma suundusime jalgsi linna. Etteöeldis oli vist tegemist selle reisi kõige pikema jalutuskäiguga. Linn ise oli fantastiliselt ilus. Sammastega ja ajaloolise arhitektuuriga hooned, kaunistatud sillad, nikeradatud kujud. Googeldasds selgus, et Makedoonlased ise on natukene pahased selle üle, et võrdlemisi vaeses riigis on nii palju raha raistatud pealinna tuunimisele. Alexander suure kuju oli neil muidugi kordades suurem ja võimsam kui Thessalonikis. Ei tea kas kiusu mõistes, aga Alexander oli kujutatud täpselt samas poosis enda sõjaratsul nagu Kreekas. Ümber kuju oli muusika ja valgustusega purskaev, mis töötas vastavalt muusika muutusele. Tegime Margusega seal samas kuju kõrval restoranis suured praed, gin tonicud ja konjakid. Kõik see kokku maksis ühele inimesele taas alla 10 eur ning sööki on selle eest korralikult. Snitslit tellites saad alati neid 2tk või rohkem. Peale suur tsöögiorgiat otsustasie, et läheme teeme järgmised dringid Skopje parimas ööklubis XL. Küsisime kohalikult, kus see asub ning saime et “no vasak, parem otse läbi pargi ja siis jõuategi”. Sellest kujunes meil 10km matk läbi erajajade, aguli, pargi, jalgpallistaadioni, kangialuste. KUi lõpuks suurte puust usteni jõudsime kuhu oli eale kirjutatud kuldsete tähtedega XL selgus, et klubi tehakse alles kell 12 lahti. Meil oli kell aga alles 10. Õnneks tagasi jalutades saime takso ning 1,4 EUR eest linna tagasi. Kuna pidu tahtsime ja kell oli vähe, siis läksime hostelist joonistatud kaardi järgi järgmistesse pidustuskohtadesse. Suur välikohvikute/baaride tänav jõe kaldal. Ainult ühes kohvikus oli midagi peo moodi. Cubanita. MÕnus ladina rütm ja palju ilisaid ja vähem ilusaid toredaid inimesi paistis sinna sisse minevat. Seadsime sammud isegi klubi poole kuid sissepääsu juures astus meile ette suur turva ja uuris meie broneeringu kohta. Ei, bronni meil tõsti ei olnud. Soovitas ta meil siis üle tee välibaaris istuda. Seda ka tegime. Tellisime kokse ja jälgisime vaatemängu turvameeste tööst. Patsutused ja high five sõpradega, ilusate naiste sisselaskmine ja koledamatele bronni küsimine ja baari saatmine. Mis mis, meie oleme koledamad? Otsustasime, et proovin uuesit. Astusin aga julgelt ja sellise näoga et mul on bronn olemas turvast mööda ja sees ma olingi. Ega seal muidugi suurt midagi polnd. Kitsas ruumis tümm kais ja inimesed üritasid tantsida, suitsetasid ja jõid. Vähemalt käidud ja olen “listis”. Jalutuskäik koju ja tõdemus et Makedoniasse peaks kunagi veel tagasi tulema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar