10. juuli
Eelmisel õhtul olime otsustanud, et mina ja Margus läheme otse teedpidi Sofiasse ning võtame vabamalt ja kohtume Meelisega millalgi hiljem. Täpsemalt kaarti uurides selgus, et otse Sofiasse sõites on piiriületus praamiga üle jõe ing kuna meil puudus graafiks praamiliikluse kokklu otsustasime siiski kõik koos Bulgaariasse läbi Vidini minna. Meelis oli sealkandis ja ühe vaatamisväärsuse välja vaadanud Belokratsiki linnas asuvad vanad lossi varemed ja fantastilised kaljud.Selle reisi ajal sain tegi navi mulle teistkordselt tünga. Panime kõik endale navidesse Vidini linna sihtpunktiks ning sõitsin esimesena. Ühel hetkel käskis mul navi vasakule suurelt trassilt maha keerata ja seda ma ka tegin. MIngil ajal märkasin et teised ei tulnud järgi jaga jtäkasin sõitu. Tee ei olnud just kõige parem aga aegajalt telefonist googli navi checkmates tundus et olen õigel teel. Peale 100km üksinduses sõitu (ei olnud seal tee lei teisi autosi ega asustusi) jõudsin Craiovasse. Samal ajal võttis Margus minuga ühendust, et nemad jõudsid mööda siledaid kiirteid samasse linna. Kuna linn oli suur ja väljas 30 kraadi ei vaevunud hakata kokku saama ja leppisime kokku et kohtume piiripunktil. Craiovast piiripunktini läks kiire ja sile kiirtee. Väga tuuline ja kuum aga 100km möödusid kiiresti. Sõin ning ootasin Margust ja Meelist. Piiriületus läks sujuvalt. Meelise juhtimisel jõudsime Belokratsiki varemetesse. Fantastiline koht. Panen parem mõned pildid kireldamise asemel.
Bulgaaria asphalt on aga kuumast väga libe ning peale varemete külastust juhtus selle reisi õnnetus. Meelisele meeldib kurvilisi teid hoolega kallutada ning sellel korral langes kokku meeletu kuumus, valge libe asphalt ning jars langev kurv. Kui meie vaikselt kurvi läbisime nägime meelist kraavis kes oli ratta juba püsti ajanud. Õnnetus oli õnnelik aga üsna kole. Taguratas oli läinud libisemisse ning peale paari vänderdust oli ratas teinud küljega uperkuudi niiet meelis jäi sinna alla ning siis koos kraavi lennand. Rattal oli katki üks peegel, käekatse ning kohvrid libimisemisest kahjustatud. Lisaks läks kukkumise tagajärjel katki ka kiiver. Ukerdasime ratta välja ning sõit võis juba tunduvalt ettevaaatlikumalt jätkuda. Kuna meil oli plaanis ikkagi Sofia aga Meelis ei tahtnud hotellis ööbida siis jäi ta meist 70km enne sofiat maha ja läks metsikult tee äärde telkima. Sofiani tee kulges juba pimedas ja õhtus. Kiirtee oli remondis ning vahepeal suunati meil metsa mägede vahelle. Kui 50km oli sõita ja kell oli 9 hakkas juba tekkima lootusetu tunne. Päris äkitselt läheb siin lõunamaal ka pimedaks. Lõpuks siiski saime kiirteele tagasi ja all orus hakkas paistma Sofia. Vaade oli maagiline. Suur linn oli justkui miraaz mis läks aina kaugemala ja kaugemale kui me mäest laskusime. Kuna olin juba varasemalt hotellis bronni ära teinud ja navis oli hotellis aadress siis õnneks hotellida meil enam otsida ei tulnud. Best vwestern oli enda kvaliteeti väärt. Peatänavast 30m kaugusel 4 tärni hotel. Rattad pargiti hotelli keldrikorrusse garaazi ning tuba oli väga luksuslik. Rõõmsad et kohal ning peale pesu läksime veel hilisele õhtusöögile. Linn oli rahvast täis kuna toimus EU finaal prantsusmaa ja portugali vahel. Peatänava baarides ja loungedes olid suured telekad. Tellisime süüa ja gin tonicuga. Kahuks oli pikk sõidupäev meid murdnud ning peale söömist ja väikest jalutust võtsime tee tegasi hotelli. Järgmisel päeval magasin lausa kella 10ni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar