Reede, 7. oktoober 2016

Rumeenia 2016 - päev 15, Serbia gessu puruks

17. juuli

Pakkisime asjad ning asusime Budapesti poole. Linnast mõni kilometer väljas tundsin kuidagi ratas hakkab vibama kergelt. Võtsim hoo maja ja kartsin , et rehv on tühjaks läinud. Uurisin ratast ja esimese hooga ei saanudki aru, et midagi valesti. Lõpuks märkasin et tagumise reduktori vahelt tilgub õli. Head see ei tähenda kuna reisi alguses Slovakkias olles kohtusime ühe Inglise ratturiga, kes uuris kas mul sellise läbisõidu pealt (85000) on reduktori laager juba vahetatud. Ei, ei ole vahetatd. Esimene ehmatus on suur. Et mis nüüd edasi. Pühapäev, kiirteel, Serbias. Hakkaisn vaikselt pusima. Helistasin eesti BMW hotline numbrile ning uurisin, kas on olemas mingit rahvusvahelist pukseerimise firmat ning BMW esindust Belgradis. Mõlemad olemas. Sai puksiiri numbri. Helistasin sinna ning kirledasin kus ma täpsemalt olen. Nähes hiljem kui suur linn see tegelikult on (1,5 milonit elaniku) siis olin üllatunud kuidas nad mu 20 minutiga üles leidsid “näen mingit torni” kirjelduse järgi. Pusisime kolmekesi ratta pukseerile ning palusin BMW esindusse viia. Ega see pukseeri mees väga keelt ei mõistnud. Viis mind esimese hooga kuhugi väga väiksesse teenindusse, aga kuna nad mind vastu võtta ei tahtnud tegi ta paar kõnet ja ütles et järgmine service 15 km. Ütlesin ok ja sinna sõitsime. Tegemist oli juba suurema teeninusega ning tema telefonikõne peale oli kohale tulnud töökoja boss, kes mu tsili vastu võttis ja ütles et “yees, known problem for BMW”. Jätsime Marguse tsili ka teenindusse ning lubasime home ühendust võtta. Töökoja boss kirjutas enda numbri postitile, tellis meile takso. Võtsime linna uue hosteli 10 EUR nägu. Hostel oli väga noortepärane ja rahvusvaheline. Saime jutule Soomlastega kes küsisid meilt veini ajavat ja Azerbatsiaani kutiga, kes on juba 2,5 kuud endises Jugoslaavia maades üksi matkamas. Hostelis jutuvaba ei vaibunud ööseks kordagi ning suur organiseerimine ja planeerimine kais koguaeg. Küll peole minekuga küll hommikusöögile. Noorte värk.

 

Hommikul tahtsin helistada töökotta ja hakkasin otsima Postitit. Avastasin kerge hirmuga et olen selle ära kaotanud. Kuna jätsin neil eka enda numbri, siis paanitsema ei hakanud ja läsime hilisele hommikusöögile. Kuna kella 11ks kõnet polnud tulnud, siis googeldasin Belgradi BMW esindusi. Neid on seal kaks ja kumbki ei teadnud minu motikast midagi. Korraks tekkis juba kõhe tunne, et kuhu ma oma ratta küll viia lasin. Helsitasin autoabi numbrile ning õnneks nad suutsid mulle peale väikest otsimist tuvastada kuhu tsikkel viidi. Sain telefoni numbri ning telefonilt aadressi. Läksime kohale kuna telefonis oli neil jut et kõik on väga halvasti ja neil ei ole juppi saada ja nad helitavad mulle 5 min pärast tagasi. Kohapeal tundus, et ei näe keegi rattaga eriti vaeva. Rata soli lahti võetud ja seal ta seises.

Reduktori laager oli laiali jooksnud. Serbia teenindus oli hädas laagri leidmisega ja palus mul reedeni seal oodata, millal saabub BMW originaal varuosa ning ähvardasid terve reduktori vahetamisega (4000 EUR). Helistasin Neemele Streetmotost, et küsida nõu ja et tüssu ei saaks. Temalt saadud info põhjal selgus, et pole laager nii eriline midagi ja tervet taguosa peab väga harva välja vahetama. Sain Neemelt laagri mõõdud ning tootja, kes selliseid laagreid veel võiks teha. Kuna Serbias on 3g internet jube kallis, siis helistasin Kaisale, kes Googelas mulle Belgradis ettevõte, kes FAG laagreid müüb. Kõne sinna ja tõepoolest oli neil umbes selline laager olemas ja valmis mulle selle 100km kauguselt saatma. BMW esinduse mehed lubasid vajadusel ka kauem tööl olla, et ratas korda saada. Lõpuks saime ratta eile 19:30 kokku (töökoda pandi 17:00 kinni). Otsustasime, et sõidame veel Budapesti – u 400km.

Budapesti jõudsime 1:30 öösel. Siin kandis läheb kell 8 päike looja niiet pikalt pimedas sõitu. Õnneks oli kiirtee sirge ja tuul olematu niiet sõit oli üsnagi mõnus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar