Dubrovnikusse läksin väikse eelarvamusega. Olen foorumist lugenud, et ei kiideta seda linna eriti ning üldse kõik Horvaatia peale Dubrovnikut on kivine ja kaljune. Etteruttavalt võib öelda, et Dubrovnik oli kindlasti üks mu lemmikutest kohtadest sellel reisil.
Parkisime rattad üsna vanalinna lähedale ja võtsime suuna linnamüüride vahele.
Tõsi on see, et turiste on seal palju. Aga eks turistid ilusaid kohti külastavadki.
Kui ei oska vaadata (mida me ei osanud), pole Troonide Sõjast jälgegi. Kulturssarjast võõrale inimesele tunduvad vanalinnas müüdavad seriaalinännid üpris veidrad.
Väga hästi on lahendatud linnamüüril käimine. Nimelt toimub kogu liiklus müüril vastupäeva ja ühes suunas, mis tähendab, et koperdavaid turiste seal eriti ei kohta. Jalutuskäigu müüril maksis äkki 30 EUR aga üsna kallist hinnast hoolimata soovitan selle kindlasti ette võtta. Müürilt avanevad suurepärased vaated linnale ja selle ümbrusele.
Linnamüüril jalutades panime tähele, et kuidagi on võimalik müürist ka välja saada ning meres ennast jahutada. Leidsime selle pisikese avause üles ja pikutasime tunnike kaljudel ja jahutasime ennast kristallselges merevees.
Lõunasöök seal samas linnas ja sealt edasi juba suund Montenegrosse, kus plaanisime Kotoris teha kahepäevase peatuse...
Dubrovnikust edasi võtsime suuna Montenegros asuvasse Kotori linna. Horvaatia ja Bosnia piiriületus läks kiiresti. Eelkõige ehk sellepärast, et 35 kraadise kuumuse tõttu sõitsin kõikidest autodest mööda ja otse tolliputka ette. Kiire ID kaardi kontroll ja olin Bosnias. Selles väikses riigis peatust ei teinud ja võtsime suuna otse Kotori.
Majutuse leidmisega oli nihusti. Kuigi enamus apartmentidest on ka bookingus, siis nende kohtade leidmine võib osutada ülimalt keeruliseks. Esialgset plaanitud kohta ei õnnestunudki üles leida. Vaatasime veel mõnda kohta, aga väljaspool ilusat vanalinna on Kotor üsna räpane ja lagunevaid maju täis. Edasti tagasi tiirutades ja sobivad kohta otsides tõmbas üks kohalik meid kõrvale ja pakkus meile kahte apartmenti.
Õhtul ei pannud tähelegi, aga vanal oli väikses aias 40 kilpkonna. Üsna ettevaatlik pidi olema, et neile mitte peale asutada.
Tegime tiiru vanalinnas, mis on hästi säilinud ning saime õhtusöögil väga hea teeninduse osaliseks.
Paar pudelit kohaliku veini, rummkoolad, väike puusanõks kohalikus diskensis ja matile.
Järgmisel päeval oli plaanis samasse kohta jääda ning tiir üles mägedesse teha. A noh hommik on õhtust targem...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar