Reede, 30. mai 2014

Horvaatia 2014 - päev 15, Zagrebist Brnosse

Uni oli sügav ja läks üsna ruttu ära, niisiis kasutasime vaba hommikut, et sõita Zagrebi kesklinna suveniirijahile. Keskväljakul olid müüjad alles ametis oma kaubavaliku väljapanemisega, suur turg oli aga juba ammu avatud ja väga elus. Ilus ka muidugi. Hästi palju värske kraami müüjaid ja tohutu valik suveniire.


895  897

Üritasin neid küll mitmes kioskis vaadata, aga lõpuks läks ikka nii, et ostsin kõik asjad ühest armsast poekesest, kus ma käisin kokku vist neli korda. Viimasel korral müüja juba teadis, et ma nii kui nii tagasi tulen – seda salli ostma, mida ma mitu korda vaatasin. Endale : ) Sõbralikud ja rõõmsad inimesed ning ilus vanalinn jätsid Zagrebist väga hea mulje. Sinna võiks linnareisile küll tagasi minna.


DCIM100GOPRO

Lõunaks olime juba sadulas ja teel… põhja poole. Varsti jätsimegi vahva Horvaatiaga tsau ja järgmise korrani.


909

Väikese peatuse tegime Mariboris, Sloveenias. Seal oli tõeline suvine laupäev. Kõik ärid olid täiesti kinni, kesklinnas aga toimus kahes erinevas kohas vabaõhu-karaookevõistlus. Laulu ja rõõmu kui palju.


DCIM100GOPRO  DCIM100GOPRO

Õhtu suhtes meil aga päris selget sihti ei olnudki – kaalumisel olid õhtune jalutuskäik Viinis või kiirem edenemine kodu suunas. Austria tõmbas endale aga ise üsna ruttu vee peale, sest sealt leidsime selle reisi kõige kohutavamad teed (lõpuks tüütas see nagu hobusel kappamine ja põrutamine väga ära) ja kõige kallimad hinnad (kahte kohvi á 7 eurot ma bensukast osta ei raatsinud) – seetõttu leidsimegi ennast varsti Mikulovist Tšehhis.


918  919

Õõõõõõudselt armas oli kogu Austria-Tšehhi piiriala. Austriapoolne Poysdorf on juba 14. sajandist tuntud ja hinnatumaid veinitootmise alasid. Filmilikud vaated jätkusid ka Tšehhipoolses Mikulovis, kuhu olin algselt ööbimist planeerinud, ent ei suutnud bookingus valikut teha, sest üks külalistemaja oma vanade veinikeldrite ja tammepuust taladega oli nunnum kui teine. Nüüd olid hinnad juba üsna kallid ja kell alles vähe ka, niisiis sõitsime edasi. Dracula küll Tšehhis ei ela, aga ma arvan, et ühes nendest kõrgetes mäetippudes asuvatest uhketest lossidest, mis teele kaugusest ja kõrgusest paistsid, on tal suvila või kaks küll. Tšehhi mulle meeldis.


Õhtuks jõudsime Brnosse, mis nägi välja umbes nii nagu üks lääne-eurooplane või ameeriklane võiks endale Ida-Euroopat ette kujutada. Päris täpselt ei saanud aru, kas see linn oli turvaline ja sõbralik või mitte. Kuna olime vanalinnast veidi kaugemal, me õhtusele jalutuskäigule igal juhul nii väga ei kippunud. Õnneks ei olnud põhjust ka, sest meie ilusa ja hoolitsetud pansionaadi – restoran all ja toad teisel korrusel – pererahvas oli igal juhul väga tore. Hindadest ei saanud jälle mitte midagi aru, sest need tundusid liiga head, et olla tõsi.


922

Toit oli suurepärane ja saime selle eest kokka väikese Vana Tallinnaga isiklikult tänada. Terve õhtu leti taga istunud peremees sai Viru Valge ja oleks selle peale võinud tsiklijuttu rääkima jäädagi – näiteks sellest, kuidas nad viimati kolmekesi, tema (isa), poeg ja vanaisa tsiklitega Itaalias käisid. Energiapallist perenaisel, kes restoranis ja leti taga toimetas, läksid silmad kurvaks siis, kui tuli jutuks, et poeg elab nüüd juba mitu aastat Ameerikas ja, silmad helgelt särades, elavalt nagu oleks see olnud alles eile, räägitud Itaalia-seiklus jääb juba aastate tagusesse aega. Jah.. eks ole omad mured ja omad rõõmud igal maal. Oli meilgi aeg tuttu minna, sest kodu polnud enam kaugel. Ahoi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar