Puhkepäevale järgnes jälle sõidupäev. Plaanid tegime vastavalt ilmakaardile. Kuna väike pilveauk tundus olevat Horvaatia põhjaosa kohal, tekkis võimalus, et saame õhtuks ikkagi mere äärde ja viibida riigis, mis oli meie reisi esialgu oodatud eesmärk. Sihiks sai Rijeka ja pikemaks plaaniks ikka Itaalia, kuna Horvaatiasse ennustati sadu veel nädalaks. Viienda päeva hommikul ei hakanud enam aknast välja vaatamagi, et kas ehk ei pea vihmariideid selga panema. Sadas ja sadas ja sadas. Balaton, mille ääres oli meil esialgu plaanitud peesitada, oli kuri, Zagrebi kohal lendasid hävitajad, vahepeal oli taevas tumedate pilvede vahel kargelt sinine, vahepeal väänasin kinnastest vett välja.
Rijekasse jõudsime üsna vara. Linn, ütleme otse, on täitsa kole, kui väike mereäärne kesklinna osa välja arvata. Piltide peal kaunis Krki saar, on aga seal samas, niisiis sõitsime pärast väiksest arupidamisr veel natuke edasi, saarele.
Õnneks oli selle reisi esimeste päevadega alati nii, et kui ma millalgi päeva jooksul jõudsin korra mõelda, et how the f*ck did this sh*t happen, siis õhtuks oli ikka hell, yeeahhh! : ) Lõpuks ometi mere ääres! Lõpuks on päike väljas, lõpuks on ikkagi soe. Ja need vaated, ja, aaaaah need mõnusad teed, mida mööda sõita on selline lust, et vahepeal läheb meelest hingata. Horvaatia on ilusam, kui piltide peal. Õhk pehme ja tuul mahe. Mandrilt saab Krkile mööda kõrget silda, linn ise asub teisel pool saart ja on väga, väga armas. Õhus oli küll kerge plaan turistide kombel sobede uste taga käia – neid on seal tõesti palju, ent pärast esimest võtsime bookingu ikkagi lahti ja sõitsime navi järgi otse oma oranži villasse. Pärast Palanga kogemust selle “kõik kohad on kodumajutusi täis, ainult mine ja küsi”-jutuga meid enam ei võlu. Horvaatia turism elatub peamiselt sakslastest, seega keeleoskust läks esimesel õhtul seal kohe vaja. Sakslased on aga ka hinnad kõrgeks ajanud, sest nende käest on lihtne küsida nii palju, kui pähe tuleb. Seetõttu tegin edaspidi nägu, et keelt ei oska. Enamasti saab ka inglise keeles hakkama.
Hooajavälisel ajal nagu maikuu miskipärast on, ei ole majutuse hind aga nii või naa mingi eriline teema. Seadsime ennast ilusas, basseini, rõdu ja terrassiga villa Marcos kohe sisse, tegime peremehega ein kleiner Schnaps kodutehtud kangemat kraami, zwei tegelikult, ja ruttu linna šoppama – veini, juustu, sinki, saia, oliive – kõik loomulikult kohalikud ja kui head.
Ja kui paitav oli soe mereõhk armsa sadamakese promenaadil improviseeritud õhtusöögi ajal. Villasse kaasa ostsime veel neli pudelit veini ja esimene puhkuseõhtu oligi järsku käes. Veetsime selle oma kolmetoalise, täisvarustuses köögiga korteri suurel rõdul. Neli pudelit Horvaatia veini ei ole muideks palju. Liig on see, missugust solki Eestis veini pähe müüakse.
Harjunud Eestis tarbima mitte üle kahe klaasi veini, kuna selle järel on olla juba täitsa purjus (sulgkaallane nagu ma olen), ei julenud liialdada puhkuselgi. Kui Eestis müüdavate veinide omadus on teha kiirelt purju ja saata hästi ruttu tuttu, siis lõunamaa kohalikke veine tarbitakse seltskondlikel eesmärkidel, vahvate õhtute saateks, et juttu ja head äraolemist jätkuks kauemaks. Kvaliteetaeg. Hommikul magasid poisid küll natuke kauem ja olid ehk veidi vaiksemad, aga seda ainult esimesed pool tundi. Siis olid kõik sõiduvalmis, puhanud, õnnelikud ja ootusärevad. Ja kiisu leidsin ilmselgelt üles : )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar