Veneetsia. Mida öelda Veneetsia kohta? Ehk seda, et linnuke kirjas. Muud tõesti nii väga hästi ei näinud, sest turiste oli seal väga väga palju.
Nii ilus ja romantiline kui filmides, ei saa see linnake meeletute inimhordide tõttu kuidagi olla, ent huvitav ja omamoodi oli ikka. Vahvad kitsad tänavad, pesu akende taga, kanalite kohal kuivamas, gondlitest ja kauni arhitektuuriga majadest rääkimata.
Oli tõesti uhke. Vaadata neid vette ehitatud maju ja mõelda, mis elu võidi siin elada omal ajal, sajandeid tagasi, kui need kaunid paleed, kirikud ja linnamajad ehitati ja Veneetsia rikas kaubalinn oli.
Tänapäeval aga on see ikkagi ainult üks tohutu turistide Meka, kus saab 80 eurot/tund paadiga sõita, karnevalimaske osta ja hästi palju pilte teha, kui inimeste vahelt läbi trügida õnnestub. Minul jäi suverniir ostmata, sest mingil põhjusel ei taha kaupmehed lubada kaardimakset alla 10-euroste ostude eest.
Parkimise eest maksmisel sellist probleemi õnneks ei olnud. Noh, eks see maksis 20 eurot ka. Niisama tänavale me tsikleid ei jätnud, kuna üks mees tuli meid hoiatama, et viiakse minema. Arvestades, kui palju seal on sõidukeid ja kui vähe ruumi, võib arvata, et tegu oli tõepoolest sõbraliku kohaliku, mitte parkimisamaja müügimehega.
Mis puudutab sularaha kaasa võtmist reisile, siis meie läksime seda teed, et ei hakka oma peakesi vaevama, kuhu seda peita ja kui palju, millist valuutat vahetada – igal pool saab ju kaardiga maksta või sularaha välja võtta. Tuli välja, et ega ikka ei saa küll. Ööbimiskohtades, tanklates ja restoranides saab loomulikult hakkama kas kaardiga või eurodega, ent just sellisteks puhkudeks, kui tahad osta Zakopanest mägede pildiga postkaarti või Mariboris tädi käest lõhnavat sooja saiakest, kavatsen järgmisel korral ikka natukene iga riigi raha kaasa vahetada.
Teise Itaalia-päeva õhtuks oli riik jätnud endast väga kalli ja veidi, kuidas öelda… ebahuvitava mulje ning mõte mööda rannikut alla sõita hakkas oma võlu kaotama. Lisaks oli käes see kurb päev, kui üks meist pidi seltskonnast lahkuma ja kodu poole sõitma hakkama.
Juhtus nii, et Veneetsiast välja sõites kaotasime kaootilises liikluses silmist ka kolmanda tsikli ja pidime korraks aja maha võtma, et välja mõelda, kuidas me kiirteede rägastikus jälle kokku saame ja kuhu ikkagi täpselt ööseks minna plaanime. Minu jaoks oli Itaalia natuke liiga euroopalikult igav ning, 700-kilomeetrised lennates läinud sõidupäevad seljataga, ei tundunud mõte õhtuks hoopis Horvaatiasse tagasi jõuda üldse võimatuna. Korraks olin valmis riskima isegi sellega, et, igaüks oma teed, läheb laiali kogu reisiseltskond. Õnneks aga suutis Ragnar lõpuks ikkagi ka Erko Horvaatia-usku pöörata ja nii saime veel paar tundi kõik koos põhja poole tagasi sõita. Küll mitte päris koos, sest lõpuks tuli ära ikkagi ka see traditsiooniks kujunenud “meil saab kohe kütus otsa”-episood. Itaalias ei ole tanklaid niimoodi iga nurga peal võtta nagu Poolas, aga külasid jääb kiirteede äärde ikka palju ja üks tankla peaks ju igas külas olema. Vähemalt selles, kuhu meie kiirtemaksuputkat kaugelt tanklaks pidades keerasime, õnneks ikkagi oli. Korraks pingeliseks läinud olukorrast tulime välja jälle paremate ja targematena – teede ääres olevad tanklate märgid näitavad mingil hetkel kindlasti ka seda, kui kaugel on järgmine tankla. Neid me nüüd märkame ja teame rahulikult arvestada.
Järgmises kiirteeäärses bensiinijaamas, mis ei olnudki tegelikult kaugemal kui 5 kilomeetrit, saime veel kord kõik kokku, et siis lahku minna. Arvo võttis suuna Austriale ja alustas üksi sõitu kodu poole. Aitäh, et meiega tulid ja olid – oled vahva reisikaaslane ja väärt matkasell, hea meelega reisime teine kordki! ; )
Nüüd kolmekesi, tahtsime õhtuks jõuda Pulasse Horvaatias. Jälle ilus Sloveenia, kuhu tasub vist küll veel tagasi minna. Meie suunal tundusid olema väga uhked väikesed mägiteed, ent kogemata keerasime ikkagi kiirteele. Kuna Itaalia külastus ei olnud meil plaanis, tuli meile üllatusena, et Itaalia kaarti gps-is polnudki – seetõttu sõitsime selle piirkonna läbi märkide järgi ja eksisime kohe ära ka. Tegelikult ma nägin küll seda kohta, kus me paremale pööramata jätsime, ent see silt oli nii võsas, et kui mina seda märkasin, oli juba liiga hilja midagi öelda. Meie ehk oleks veel jõudnud sellele pöördele reageerida, ent teisele tsiklile seda märguannet ilma ohtlikku olukorda tekitamata edastada poleks kuidagi saanud. Seetõttu – gps on tsiklireisil täiesti asendamatu vahend. Jah, teoreetiliselt saab sõidetud ka märkide järgi, aga kui neid on viis tükki üksteise otsas, igaüks tihedalt infot täis, kiirus suur, väljas hämar ja silmad väsinud, nii et silti on võimalik korralikult näha ainult kahe sekundi jooksul – siis ei tasu nende lugemisega endale küll asjatut stressi tekitada. Niisiis läks tööle teine asendamatu abivahend juhuks, kui gps ei sisalda vajalikku kaarti – google mapsi navigatsioon netiga varustatud ja laetud akuga telefonist ja 10 minuti pärast nägime juba jälle Pula poole juhatavaid silte.
Kui kohale jõudsime, oli väljas kottpime, ent tuju väga hea. Horvaatia teed on suurepärased, aga (maikuus vähemalt) täiesti tühjad. Pärast Itaalia pöörasest liiklusest tulekut oli neid sõita eriline nauding ja ma arvan, et kõik olid reisi sellise kulgemisega rahul. Jõudsime oma välja valitud sobe tänavale ja helistasime kogemata vale maja uksekella. Välja tulnud mees hõikas üle tänava naabrimeest, kes rõdule tuli ja meie soovi ära kuulas ning mõne minuti pärast sättisimegi ennast juba oma kahetoalisesse korterisse sisse. Hiljem selgus, et see polnudki see sobe, mille olime välja valinud, aga… on ju raske orienteeruda, kui Apartman on kirjutatud tõesti peaaegu iga maja peale. Meie väike eksimus lõppes igal juhul õnnelikult, sest pererahvas oli väga väga sõbralik ja ülimalt abivalmis nii soola laenama kui ka taksot tellima. Viimase asemel kutsus proua tegelikult koju oma mehe, kes külalised (tasuta) linna ära viis, sest suvaline takso on Horvaatias üle mõistuse kallis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar