Olime algselt tüdrukutelt saadud info alusel plaaninud külastada Visi saart – üsna eraldatud ja turistidest veel puutumata paik Aadria meres, mis pidavat hingetuks tegema oma privaatsete randade ja koobastikega. See saar on aga kaugemal ja vähekülastatav, mistõttu läheb sinna Splitist üks pram päevas ja tagasi saab kõige varem järgmise päeva õhtul. Meie aga olime oma reisil jõudnud juba sellesse nukrasse punkti, kus pidime hakkama mõtlema, mida me veel teha jõuame, enne kui ninad kodu poole peame pöörama. Kuna tahtsime enne pika tagasisõidu algust paar päeva ikkagi ka rahulikult päikese- ja basseinipuhkust nautida, ei mahtunud Vis enam meie plaanidesse, sest see oleks tähendanud igahommikust asjade pakkimist ja sõitu. Niisiis tundus hoopis Braci saar oma loodetega liikuva liivarannaga hea koht puhkamiseks ja Horvaatia-reisi lõpetamiseks.
Jõudsime sinna üsna varakult. Kuna sõna “ilus” on selles reisikirjelduses kasutatud juba ligi 50 korda ja sünonüümid on ka kõik otsas, siis ma ei hakka üldse üritamagi luua pilti Braci saarest. Peamine linn Bol asub Splitist tulles saare vastasküljel. Pärast lagedama saareosa läbimist algavad jälle kõrgel kulgevad rannikuteed, millelt avanevad vaated teistele lähedalasuvatele saartele, sinisele merele, purjekatele, ilusatele mäekestele. Ja ninas on lisaks õrnalt puhuvale tuulekesele pidevalt magus lavendlilõhn, sest Brac on lavendlisaar.
Majutuse leidsime uues korterhotellis, Villa Laras, kus olime jällegi põhimõtteliselt ainsad külalised. Bassein ja terrass olid ainult meie päralt ning rõdult avanevat merevaadet olekski võinud nautima jääda. Veel vaikus ja rahu, päike, tuul ja vesi – ideaalne puhkus.
Mida me kahe nädala jooksul oma Vahemere-reisil veel teha polnud jõudnud, oli kohalike mereandide söömine. Pole neid seal nii palju ja soodsalt kui võiks arvata midagi. Meie leidsime üles vaid traditisoonilised mereannid tavaliste restorani hindadega. Küll aga on eriline kohalike külalislahkus. Lõunasöögiks sattusime nimelt väikesesse pererestorani Mendula, millest selgus, et see avatakse alles õhtul. Kuna peremees aga oli ise nii kokk, kelner kui ka koristaja, ei saatnud ta meid mitte välja, vaid kattis laua, pani mängima muusika ja valmistas meile eritellimusel eriti maitsva lõunasöögi : )
Pärast basseini- ja päevitustiiru otsisime pisikeste majade vahelt, armsatelt kitsastel tänavatel, ahvatlevate sidrunipuudega aiakeste vahelt üles tee alla linna. Jalutasime mere ääres, promendaadil, suveniiripoodides ja purjekate vahel ning tegime plaane järgmiseks päevaks – rentida paat või matkata mägedel, minna snorgeldama või lesida lihtsalt rannas.
Üks ja vist ainus negatiivne element Horvaatia juures on hulkuvad kassid. Eestis pole neid üldse ja seetõttu ei osanud oodata, et kiisuke ukse taga võiks kutsumise peale segaselt kräunuma pista ja hullumeelselt tuppa tungima hakata. Loomad ei ole räpased, küll aga veidi metsistunud ja tänavatel on neid palju. Lisaks näevad nad välja natuke teistmoodi kui meil siin – hästi tõetruude kassisilmadega ja sügava puuriva pilguga.
Mõni neist on isegi nagu kunstiteos. Üks kord Boli tänavatel jalutades leidsime aia, mis oli nagu muinasjutus – kitsa ja kõrge musta raudvärava vahelt paistis veidi metsistunud troopiline aiake – lopsakad lehed kaardumas üle lillepuhmaste ja sidrunipuude, hallist kivist purskkaevuke selle kõige keskel, kaunistuseks samasugune hall kassikuju. Jäime seda imelist aeda pikemaks vaatama ja imetlesime kassikuju, selle eriliselt ilusaid, sügavaid ja metsikuid kassisilmi. Nüüd – mis nägu teeksid sina, kui see kuju järsku ennast liigutaks ja sinu poole tulema hakkaks? Mina tegin paar kiiremat sammu, sest see oli tõepoolest väga… kuninglik kiisu. Suuremal osal neist aga pole kahjuks mitte mingit väärikust alles jäänud – püherdavad tänavatel ja manguvad süüa nagu mõistuse kaotanud India kerjused. Kurb. Või siis... on asi lihtsalt selles, et tegemist on ikkagi lõunamaalastega - milleks näha suurt vaeva, kui saab ka teisiti : D
Meil aga oli käsil tähtis päev ja sünnipäevaõhtusööki nautisime mereäärsel terrassil. Kuna lõunapool läheb õhtuti palju varem pimedaks, oli koju jalutamine elamus omaette. Toimus see ikkagi kitsastel keskaegsetel tänavatel ja treppidel, hallide ja külmade kivimüüride vahel ning mööda pimedatest aedadest, milles varitsevad väikesed tiigrid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar