Oli küll planeeritud, et Bolis puhkame kolm viimast päeva ja kodu poole hakkame sõitma 24. mail, aga pärast kahte päeva tõsist lesimist oli ilma tsikli seljas istumata juba kuidagi imelik ja igav olla. Väike Boli linnake oli ennast täiesti ammendatud ja pärast hommikuujumist tekkis basseini ääres plaan ikkagi tasapisi sõitma hakata. Minna mandrile, Spliti või sõita juba natuke mööda rannikut ülespoole. Liikuma hakkasime alles hilisel pärastlõunal, aga meie majaperemehed ei olnud meie hilise ja üsna ootamatu check-oudi peale üldse pahased. Eks seegi on see maikuu võlu, sest tube ju kellegi teise jaoks kiiresti vaja ei ole. Suvisel ajal aga on järjekorrad sobede uste taga ja tubade kordasaamisega kiire-kiire. Päris paljudes kohtades märkasin, et toad tuleks vabastada juba kella 10ks.
Ärasõiduga me ei kiirustanud. Sadamasse jõudsime vist kella nelja paiku. Laeval tegime veel viimaseid pilte ja jätsime nukral meelel head-aega oma supervahva reisikaaslase, rõõmupalli ja tema rallikaga. Erkol oli nimelt aega rohkem ja kindel plaan ikkagi ka Visi saarel ära käia.
Meie plaan oli minna Pagi saarele. Sest kõik saared on Horvaatias nii ilusad ja seda saart soovitas ka meie reisiraamat. Tuli välja, et kõik saared ikka ei ole ka ilusad ja reisijuht on avaldatud 10 aastat tagasi. Ja huvitav, kes seisis saarele viiva tee ääres? Eks ikka musta riietatud mutike.
Terve tee Pagi linna oli kuidagi kurjakuulutav, maa oli lage ja tühi, lagunevad või mahajäetud majad siin ja seal. Tekkis tunne nagu oleks sealt sõda üle käinud. Nagut aga polegi siin midagi – pikk ja väga verine iseseisvussõda lõppes Horvaatias alles 20 aastat tagasi, 1995. aastal. Suurem osa riigist hävis täielikult ja kodud jäetigi maha – ühelt poolt sõja pärast, teisalt kokku kukkunud majanduse ja tööpuuduse pärast. Tänu turismile on suurem osa riigist tänaseks nii hästi taastunud, et kui ei teaks, ei kujutaks ettegi, millised kohutavad vaatepildid on seal avanenud alles väga hiljuti. Pagi saar aga minu meelest taastunud ei ole. Tee sinna oli jube ja küla veel hullem – lagunev, hall ja räpane. Inimesed olid jälle sellise kergelt sõgeda pilgu ja olemisega nagu Murteri saarel ja kui läksin turismiinfo putkasse kodumajutuste kohta küsima, vaatas seal tugitoolil lesitanud mees mind kõigepealt mitu hetke nagu Kuu pealt tulnut. Mõningase mökitamise ja kätelaiutamise järel valis ta telefonil numbri, millel vastamist ma aga ära ootama ei hakanudki. Järgmine kord, kui tee ääres mustas mutikest näeme, keerame ilma pikema jututa kohe otsa ringi! Toidumürgitusest tekkinud nõrkus oli täiesti unustatud, nii nagu ka minu pool tundi tagasi Pagi teeristis lausutud sõnad, et Zagrebisse täna küll mitte mingil juhul sõita ei jõua. Zagreb, it is!
Ilmselgelt jäime täiesti öö peale, aga pimedas sõit on ikka kuidagi põnev ja meeli erksana hoidev. Mõnus oli sõita ka tänu sellele, et olime kiirteel – see oli peaaegu tühi, polnud karta, et loomad teele jooksevad ja iga natukese aja tagant jõudsime jälle valgustatud alale. Oli soe ja õhk lõhnas nii, et… kas nüüd hakkab kohe, kohe väga kõvasti sadama või jõuame enne kohale. Jõudsime enne kohale. Ilusasse ja sõbralikku Zagrebisse : ) Ja ilm läks üldse täitsa soojaks.
Üllatused ei olnud selleks päevaks muidugi veel täiesti otsas, sest kuldsete ja tumedast marmorist duširuumide, aga klaasist ja poolläbipaistvate seintega hostelit ei olnud meie silmad veel näinud. Hea oli, et päev oli olnud seiklusrikas. Kõrvalt toast kostvale sosistamisele vaatamata tuli uni ikkagi väga ruttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar