Üheksas päev oli vist minu selle reisi lemmikpäev. Algas kõik muidugi sellest, et ilm oli täiesti suurepärane. Lisaks sellele olid rannikuäärsed teed, mida armsale vähikujulisele saarele jõudmiseks kasutasime, nii mõnusad ja vaated nii hingematvalt kaunid, et vahepeal kartsin juba, et… ei teagi mis saab, aga äkki ei jõua kõike seda ilu enam endasse ahmidagi.
Ma arvan, et kirjeldada neid vaateid ei saa. Kindlasti peab minema kohale, ise vaatma ja ise sõitma. Ja tegema seda mai- või septembrikuus, kui teed on veel peaaegu täiesti tühjad. Terve Istria piirkond on väga ilus ja vaieldamatult selle reisi minu lemmikkoht. Väidetavalt on ilus ka tee Splitist Dubrovnikusse, aga seda saan kommenteerida alles pärast järgmist reisi. Istria rannikuteed on hästi mägised, nii et lisaks merevaatele, armsatele väikestele sadamatele ja kaluriküladele tekitab elevust ka pidev kõrguse muutumine – kord oled mäe otsas ja vaatad kõike seda ilu kõrgelt: helesinist merd, väikesi lahesoppe ja privaatseid rannakesi kaljude vahel, allpool looklevaid teid ja armsaid valgeid punaste katustega majakobaraid. Aga siis äkki oled jälle päris all, nii mere ääres, et võiks varba vettegi pista. Kõik see üles-alla liikumine toimub muidugi nii vingelt kurviliste teede peal, et Rijekas ringrajale keeramiseks me ei näinud mitte mingit mõtet – teed on palju, palju lahedamadki. Nendel teedel sõitsime tunde ja nautisime igat sekundit. Lõpuks said nad täiesti omaseks Ragnarile ka ja… järgmiseks reisiks peab vist küll sobivamate põlvekaitsmetega püksid vaatama :D See viimane on muidugi naljaga pooleks. Selles mõttes ka, et tegelikult ei olnud seal kõrgetel teedel sügaviku kohal veidi kaldu olles nii väga mõnus alla vaadata midagi. Korraks läks isegi süda pahaks ja kadestasin natukene Ragnarit, kes oma pilgu üsna rangelt teel pidi hoidma. Minul ei olnud sellest “ära vaata alla”-jutust endale midagi kasu. Ilmselgelt ma siis ikka nats piilusin.
Tee äärde jäi Opatija, kuhu tahan kunagi kindlasti pikemaks tagasi minna – see on Habsburgide-aegne Austria aadlike suvituslinn väga uhkete majade, imeliste hotellide ja kauniste vaadetega. See kord aga ei olnud meil kõigeks aega. Sadamassegi jõudsime nii, et praam oli juba kai küljest lahti ja mulle anti nöör, millest teda kinni hoida, nii kaua kui Ragnar peale sõidab. Põhimõtteliselt. Mingit nööri ma igal juhul hoida sain : ) Saared on Horvaatia suurimaid vaatamisväärsusi. Nii ka Rab. Juba praamisõit sinna oli imeline. Sügavale läbi paistev türkiisroheline meri, kivised saarekesed igal pool ümber. Kivisust on Horvaatias tõesti palju ja see teebki selle maa huvitavaks ja omapäraseks. Kohati on tunne nagu oleks sattunud kivikõrbe, sest saarte ja ranniku vahel puhub tihti marutuul, mida booraks nimetatakse ja mis on viimasedki taimed sõna otseses mõttes minema puhunud. Siis aga jõuad saare lääneküljele, kus kliima on mahe, lilled õitsevad ja palmi all saab päikest võtta.
Selle päeva tõrvatilk ülisuurde meetünni tuli majutuskohta otsides. Nagu ikka, vaatasime selle bookingust välja, panime aadressi gepsu ja sõitsime kohale. Mida polnud, oli sellise numbriga maja. Olid mõned numbrid enne ja mõned pärast, aga ei jala ega tsikliga me õiget kohta üles ei leidnud. Lõpuks läks navigi hulluks ja raiskasime seal künkal erinevate kohtade otsimisele tunni või rohkem. Ühtegi ei leidnud. Kokkuvõttes läks muidugi hästi, et ei leidnud, sest esimene aadress oli olnud ühes teises väikeses (ja igavas) külas, mitte Rabi linnas. Sõitsime sinna tagasi ja kuidagi kogemata leidsime villa Filomena. Mis on lihtsalt täi-us-lik! paik. Väga ilusasti sisustatud maja kauni terrassi ja verandaga, sõbralikud omanikud, tervitusnaps ja suurepärane asukoht. Ja hind kõige selle eest oli selline, et enne, kui polnud makstud, olin täiesti kindel, et kuulsin valesti. Niisiis, ei väsi mainimast, et Horvaatiasse või arvatavasti Vahemere maadesse üldse, on mõtet minna ainult mais või septembris, kui elu on veel rahulik ja soodne, ilmad aga põhjamaalase jaoks täiesti piisavalt, kohati üleliiagi soojad.
Aga majanumbrite loogikast ei saanud Rabis ikkagi lõpuni üldse aru. Alguses vaatasin, et need lähevad lihtsalt järjest, mitte nii, et paaris numbrid ühel ja paaritud teisel pool tänavat. Pärast vaatasin, et pole ka nii. Vist on siis nii, et see, kes ehitas maja esimesena, sai numbri 1, kes teisena, 2 ja nii edasi. Igal juhul ei rikkunud see väsinute ja näljastena ringi ekslemisest korraks väga halvaks läinud tuju ära ülipositiivset emotsiooni päevast. Käisime jälle poes ja sõime kodus. Siis tegime veel ühe jalutuskäigu tähtede all, rahulikult loksuva mere ääres, üle sadama paistmas kaunilt valgustatud vanalinna majad ja öine väike linnake. Järgmisel päeval pidime minema seda lähemalt vaatama ja sõitma ikka edasi, lõuna poole. Uni oli eriti magus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar