Hommikuks olid igal juhul kõik sirgelt oma voodis ja hästi välja puhanud. Päeva veetsime Krka rahvuspargis, mis oli üks tudengite soojalt soovitatud paikadest. Teine oli Visi saar, kuhu meie see kord veel ei jõudnud. Ehk jääb järgmiseks korraks ka midagi.
Krka aga on järvede rahvuspark nagu tuntud Plitvicegi. Mõni, kes on käinud mõlemas, ütleb, et Krka on ilusamgi. Oli ilus tõepoolest. Loodus oma kõige kaunimal kujul, vesi metsikult mühisemas, puud üle teeradade kaardumas ja õhk mõnusalt värske.
Siin avaldus veel üks põhjustest, miks minna Horvaatiasse kevadel ehk väljaspool turismi kõrghooaega. Rahvast oli pargis veel nii vähe, et saime üle veesilmade viivatel laudteedel liikuda täiesti omas tempos – teha pilte koskedest, kaladest, kõigest must ilusast. Suviti aga olevat parkides turiste nii palju, et liikuda saab ainult ühtlases tempos koos rahvavooluga. Kellestki mööda minemisel pole mõtet, sest kohe jääb ette uus inimene; pikemaks seisma jääda ka ei saa, sest siis oled ise kellelgi ees. Tee ruttu oma pildid ja liigu edasi. Meil aga oli aega küllalt ja veetsime pargis vist terve päeva. Mägedest tulev vesi on muidugi väga-väga külm, aga üks kord elus tuleb sellise kose all ikkagi kindlasti ujuda.
Teisi vapraid vees esialgu ei olnud, aga see ei tekitanud karastatud Põhjamaa meestes mingit järelemõtlemise hetke. Varsti oli vees teisigi, kes vahel justkui silla pealt kostva vile peale kahtlevalt ringi vaatasid, et kas ehk on ujumine keelatud. Ei olnud, sest vilistaja oli hoopis kose all elav väike konnake, kes arvatavasti sissetungijate vastu protesteeris.
Õhtul jalutasime mööda rannapromenaadi Vodice keskusesse. Restoranid olid veel üsna tühjad ja valikut päris palju. Sõime risotto ja pastat, mida toodid tohutu suured portsjonid. Arvatavasti oli seegi kevadise külastuse omapära – kelner ja kokk alles harjutasid saabuvaks suveks ja ainukeste külalistena kostitati meid väga heldelt. Üldiselt ei saa aga Horvaatia restoranide hinnataseme kohta enam öelda, et see madal oleks. Kohalike sõnulgi on pärast Euroopa Liiduga liitumist hinnad oluliselt tõusnud ning euro tulekut kardetakse väga. Kurb, aga võimalik, et idüllilist ja mõistlikku Horvaatiat on veel vaid mõnedeks aastateks, enne kui turistidehordid ja hinnatõus selle igavalt tavaliseks muudavad.
Meie igal juhul olime tulnud täiesti õigel ajal ja puhkus oli oma nime igati väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar