Reede, 30. mai 2014

Horvaatia 2014 - päev 6, Krkist Lido Di Jesolosse

Olime Krki tulnud ka selle mõttega, et hommikul saame sealt praamiga järgmisele, Cresi saarele ja sealt teise praamiga mandrile liikuda. Imeilusa ilma ning piiramatu ajavaru korral oleks see suurepärane plaan, meil aga oli pretensioone mõlema suhtes. Seega otsustasime, et kiiremini jõuame kohale, kui sõidame jupikese Krki saart tagasi ja sealt edasi – Veneetsiasse. Kaardi järgi on see vahemaa umbes 300 kilomeetrit. Mõtlesime, et isegi kui läbime Itaalia ägedaid rannikuiteid mööda, oleme pärastlõunaks Veneetsias kohal – läks aga hoopis teisiti.


197  198Horvaatia ja Itaalia vahel on jupike Sloveeniat. Olgugi et meie jaoks oli see ainult transiitmaa, millel viibisime kokku heal juhul mõned tunnid, suutis see riik juba tsiklimeeste südamed võita – head ja laiad teed, ilus loodus, kaunid mäed, sõbralikud inimesed. Üsna erinev Itaaliast, milles Trieste oli esimene linn, kuhu jõudsime. Suur ja itaallaslikult kärarikas, samas (elegantselt?) hooletu ja lohakas. Muretu la bella vita õhkkond on Itaalias tuntav pea igal pool – on näha, et inimesed ei viitsi oma pead vaevata pealiskaudsete asjadega ja tegelevad rohkem ja südamega elu nautimisega.


209  DCIM100GOPRO  DCIM100GOPRO  216

Viitsimise all aga pean meie reisi kontekstis silmas eelkõige itaallaste maju. Teedeäärne üldpilt jättis riigist üsna lohaka mulje – väga palju on täiesti maha jäetud ja lagunevaid maju, varemeid mida ühelgi teisel maal ei ole nii arvukalt kohanud. Teiselt poolt on ka väga palju elumaju, mis jätavad hoolitsemata mulje ja tekitavad mõtte, et… ei oleks ju vaja üldse palju juurde teha, et oleks ilus ja hoolitsetud hoone, aga… seda nagu lihtsalt ei viitsita teha. Eks see ongi see ehtitaallaslik eluviis – sest päike ju paistab, ilm on kogu aeg soe, elu on rõõmus: inimesed ei tule selle pealegi, et muretseda mingi pudeneva krohvi või niitmata muru pärast. Muruniidukeid, muide ei näinud mina seal ühtegi, küll aga meest, kes tee ääres vikatiga heina maha tõmbas. Rahulikult, ilma kiirustamat, oma tegevust täielikult nautides.


202  203  206Meie mõnetunnisest sõidust Itaalia rannikuteedel kujunes aga üsna piinarikas heegeldamine suvalistel küla küla otsas võsavaheteedel. Vist seepärast, et pidasime Itaaliat oma unistustes imekauniks maaks, kujutasime ette, et kiirteele alternatiiviks olev tee kulgeb kindlasti mööda rannikut, kuidas siis teisiti saaks. Nüüd kaardilt vaatan jah, et tõepoolest – vähemalt täpselt sellel lõigul Triestest Veneetsiasse ühtegi mõistlikku enam-vähem otse kulgevat rannikuteed nagu ei olegi. Ilm oli küll juba soe ja vihma enam ei sadanud, ent päev suutis ikkagi üsna tüütuks kujuneda. Need teed olid tihedalt autosid täis, ikka ja jälle jõudsime külla, mis niigi aeglast sõidukiirust veel rohkem pidurdas, tee ääres polnud vaadata mitte midagi, kui väga üksikud vanad veinimõisad välja arvata. Mingil hetkel uurisime küll kaarte, et ikkagi kiirteele minna, ent see oli juba teist pidi liiga kaugel ja oleks suure ringi tekitanud. Üsnagi ristis hammastega istusime kella kuueni tsiklite seljas ja polnud ikka veel eriti kuskile jõudnud. Otsustasime, et aitab ja jääme esimesse võimalikku külakesse ööbima, et sealt hommikul Veneetsiasse minna. Olgugi et sihtkohani oli jäänud veel umbes 50 kilomeetrit, ei julenud vist keegi enam mõelda, et tunnike veel ja kohal.


199Niisiis külake – Lido Di Jesolo. Saab minu käest vist küll reisi kõige hämmastavama paiga tiitli. Kuidas, miks ja milleks on selline paik olemas, ei suuda ma praegu veel mõista. Linn, mis on ehitatud ainult ja ainult mere äärde puhkama tulevate turistide jaoks, on tihedalt täis pisikesi viiekorruselisi hotellikuubikuid, mis kulgevad kilomeetrite pikkuselt mööda rannikut. Kaugemale ehitatakse uusi aina juurde, mõned kinnisvaraarendused linna ääres on ka pooleli jäänud.


218  227

Kuna meie saabusime ajal ei olnud hooaeg veel alanud, toimus õhtune jalutuskäik kohati nagu kummituslinnas. Kõikide majade kõikide akende luugid on kinni, tänavatel pole enamasti näha mitte ühtegi inimest ja tibutehas veel ei tööta. Sellise nimetuse sai rand, millel on kilomeetritepikkused rivid päevitustoolidest, mille kollased varjud on veel kinni. Vaatepilt oli tõepoolest hämmastav. Millest ma aru ei saa, on: MIKS, peaks keegi tahtma veeta oma puhkuse siin, kus suvehooajal on tuhandetes pisikestes hotellikestest mustmiljon turisti, tohutu lärm ja trügimine igal pool ning teha pole mitte midagi muud, kui istuda päevad otsa oma päikesevarjukese all, igast küljest ümbritsetud teiste varjude ja suvitajatega. Isegi päikest võtta eriti ei saa, sest see on liiga kõrvetav.


223  224

Tõsi küll, šopingutänaval saab ka jalutada. See on rannaga paralleelselt kulgev tänav, millel Hiina kraami pakkuv poeke on poe kõrval, restoranid nende vahel. Meie seda läbi jalutada ei jõudnud, selleks on ta vist liiga pikk, sest lõppu ei paistnud eriti kummalegi poole. Kui oleks väga tahtnud, oleks seda aga rahulikult teha võinud, sest kesköö paiku, kui magama sättisime, ei olnud üksi poeke veel seda nägu, et hakkaks ennast ööseks kinni panema.


231Niisiis, kuidagi lõppes päev selles suhtes jälle hästi, et oli, mida vaadata ja mille üle imestada. Esimeste päevade kehvast ilmast hoolimata, ei tekkinud mul selle reisi jooksul ikkagi kordagi küsimust, et milleks mulle seda jama vaja oli. Kui aga oleks tekkinud, siis selles linnas – Lido Di Jesolos – oleks kindlasti aru saanud, miks tsikliga reisida on tuhat kakssada miljonit korda mõnusam, kui lennukiga : )


233  235  237

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar