Reede, 30. mai 2014

Horvaatia 2014 - päev 10, Rabist Vodicesse

Järgmisel päikeseküllasel Horvaatia-hommikul niisiis läksime Rabi linnakest ka päevavalguses vaatama. Kahjuks ei jõudnud me linnamüürist ja selle paralleeltänavast suurt kaugemale, ent nende taha jääv paistis olema üli, üli armas. Sellel, miks meie kaugemale ei jõudnud, oli kaks põhjust. Esiteks, planeeritud lahkumine linnast ennelõunal, et jõuda praamile. Teiseks… Teine põhjus on suuuur saladus : ) Teada saab see, kes järgmine kord kaasa tuleb. Vihjeks nii palju, et mõistlik on kaasa võtta naised ja suuremad kohvrid. Igal juhul võttis see teine ära kogu meie aja ja puudu jäi seda veel päris, päris palju.


481  482  495  497

Rabis saime esimest korda varbad Aadria mere vette pista, kohaliku krabiposiga tutvust teha ja kuulsaid Horvaatia mägilambaid näha. Neid on seal tõesti palju. Arvatavasti on suurem osa neist kellegi omad ja loomad naudivad lihtsalt vabakasvatust. Hämmastav, et nad kiviklibustel saartel üldse midagi süüa leiavad, ometi nägime neid nii aiaäärtes kuivanud rohtu nosimas kui ka väga sageli lihtsalt mööda kive silkamas ja põõsakesi otsimas. Üsna julged ja tähtsust täis loomad, ma ütleks. Eks nad on inimeste ja võõraste uudistajatega harjunud. Mõni on vahel ehk midagi söödavatki pakkunud.


492  493  494  DCIM100GOPRO

Pärast mõningast ootamist vale praami juures, ilmus välja ka õige praam, kuhu kõik sadamas ootajad kohe peale sõitsid ja mis ka kohe väljus. Horvaatias on kaks suuremat praamioperaatorit – Jadrolinja ja MingiTeine (juba olen nime unustanud). Igal juhul – googlist Horvaatia praamiliine otsides võib juhtuda, et välja ilmuvad ainult Jadrolinja liinid. Talvel kodus sõiduplaane uurides, tekkis mõningane masendus, sest nendest jäi mulje nagu praamid liiguksid ainult ühes suunas, ehk et saarele saad, aga teist pidi sealt minema mitte. Kui tahad, pead sama teed tagasi sõitma. Alles Horvaatias kohapeal selgus, et tegelikult on praamiliine oluliselt rohkem ja selle MingiTeisega saab üsna hõlpsalt igale poole edasi ja tagasi. Selle ettevõtte praamide sõidugraafik on kõrghooajal üsna vaba – kui praam saab täis, see väljub ja üsna varsti tuleb järgmine. Kevaditi tasub muidugi planeeritud väljumisaegu rohkem silmas pidada, sest ülipalju ootajaid väikestes sadamates just ei ole.


542   544b 561 563

Mingit konkreetset sõiduplaani me selleks päevaks ei teinudki. Erkol oli huvi sõita mööda eriti pisikesi mägiteid ranniku kõrgematesse tippudesse vaadet nautima. Meie eelistasime rannikuteedele jääda ja tasapisi lõuna poole edasi liikuda. Niisiis läksime sadamas lahku ja saime mõned tunnid hiljem Zadaris jälle kokku.


516  517  519  521  531  533  535  539

Ilusat vanalinna ega midagi muud otseselt põnevat me sellest linnast üles ei leidnud ja seetõttu otsustasime pärast üllatavalt mitmekäigulist lõunasööki mereäärses restoranis veel natuke edasi sõita.


572

Otsest sihti me ikka ei seadnud, plaanisime sõita nii sada kilomeetrit veel ja siis teeäärsetest ilusatest küladest öömaja võtta. Öömaja võimalusi jäi tee äärde küll ja veel. Päris paljud tekitasid küsimuse, et mida küll peaks üks puhkaja tegema siin, suvalise tee ääres suvalises majas, mille ümber pole ei randa ega linna ega muud huvitavat. Aga noh, vähemalt pole Horvaatias karta seda, et hilja peale jäädes kuskilt öömaja ei leia.


Niisiis, võimalusi oli küll, mida aga polnud, olid armsad külakesed. Olime nimelt vahepeal jõudnud Horvaatia Istria poolsaare piirkonnast Dalmaatsia piirkonda ja need kaks erinevad teineteisest nagu öö ja päev, võiks öelda. Polnud enam ilusaid rannikuteid – nende asemel igavad ja üsna sirged võsavaheteed, ega idüllilisi külasid – nende asmele pigem midagi töölislinnakesi meenutavat, ega muid vaatamisväärsusi. Väikest lootust tekitasid saarekesed ja otsustasime sõita esimesele, Murteri saarele. Võiks arvata, et kui juba saare nimi kõlab nagu “Sõrmuste Isanda” kollideriik, siis tasub korraks järele mõelda ja asja tõsiselt võtta.


574  576

Mitte et saar oleks iseenesest kole olnud, aga selle elanikud olid küll üsna hirmutavad. Saare peamise küla vahel liikus väga palju üleni musta riietatud tädikesi – must seelik, must pluus, must pearätt, must kepp ka. Ei ole minu asi kritiseerida teiste inimeste uskumusi, aga väga suur küsimus tekkis sinna kohale küll, et mis jumal see selline on, kes käsib oma jüngritel riietuda üleni musta, kui maailmas on olemas nii palju ilusaid värve? Ei oska öelda, millise religiooniga on täpselt tegu, ent ilmselgelt elab kogu saar selle reeglite järgi ja inimesed on…. pehmelt öeldes veidi harjumatu käitumisega. Võib-olla eksin, aga sõbralikku ja turiste ootavat muljet nad küll ei jätnud. Pigem tekitasid oma kummalise silmavaatega judinaid ja jätsid mulje nagu eelistaksid, et turistid oma nina nende külla ei topiks. Peegeldus see juba selleski, et pärast seda, kui olime pääsenud veidi kiiksuga proua käest, kes meile pika jutu peale ühekohaliste tubade kõrghooaja hindade kohta lõpuks oma mittemidagiütlevas majas 80eurost majutust pakkus, leidsime ise ilusa maja, milles ööpäeva hind isegi pärast kauplemist oli 100 eurot. Tulge maa peale või olge tõesti omaette, mõtlesime, ja tulime sellelt hullumeelsete saarelt üsna ruttu tulema. Majutuse leidsime järgmisest suuremast asunudusest – Vodicest – hinnaga 20 eurot/ilus tuba ja ülisõbralik pererahvas. Koduvein ei olnud üldse mingi küsimus ning armas perenaine tuli meile õhtul külla omaküpsetatud kookidega. Meie küsimuse peale kohalikku toitu pakkuvate restoranide kohta oleks ta ise suurima hea meelega suppigi keetma hakanud.


Meie kõrvaltoas elasid parasjagu kaks tudengineiut – üks lätlane, teine inglane ja nende käest saime väärtuslikku infot paikade kohta, mida kindlasti külastada. Kuna rõdu oli meil ühine ja järgmine päev planeeritud puhkamiseks, kujunes õhtu üsna meeleolukaks ja mõnel mehel isegi seiklusrikkaks. Ei ole lihtne, kui keset ööd ja mitte kõige sirgemas olekus võõras külas ilma gepsuta (kodu aadressist rääkimata) välja poodi otsima lähed :D


578

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar